KUI LAPS EI SÖÖ (JA KEELDUB LISATOIDUST) – MIDA TEHA, KUI LAPS EI TAHA LISATOITU SÜÜA

Räägitakse, et ainult rinnapiimast piisab lapsele esimesel kuuel elukuul. Seejärel tuleks tasapisi ka lisatoitu juurde andma hakata, et laps kõik vajalikud toitained kätte saaks. Pärast üheaastaseks saamist kerkis meil esile selline probleem, et laps ei tahtnud enam hästi lisatoitu süüa. Alljärgnevalt kirjutangi lähemalt, et mida teha siis, kui laps ühtäkki enam ei söö (keeldub lisatoidust). Kuidas saada laps lisatoitu sööma?

Enne asja kallale asumist veel väike täpsustus ka. “Lisatoidu” all mõtlen hetkel nö tahket toitu (seda, mis pole rinnapiim või kunstpiim). Tegelikult muutub algselt “lisatoiduna” käsitletav muidugi üsna varsti hoopis põhitoiduks ning pigem saab siis rinnapiimast “lisanduv” toit.  Aga mainisin lihtsalt mõistete selguse huvides ära.

Lisatoidu (ehk siis tahke toidu) vastumeelsus oli meie jaoks kummaline nähtus, sest sinnamaani oli söömisega väga hästi läinud. Alustasime lisatoiduga õigel ajal (kui laps sai kuuekuuseks). Esimesteks toitudeks olid juurviljapüreed, seejärel lisandusid pudrud ja alles hiljem tutvustasime magusamaid puuviljapüreesid. Kõik oli justkui õigesti tehtud – nii, nagu soovitatakse.

Probleem süvenes järk-järgult. Hakkasin märkama, et kuigi esialgu olid ära söödud kogused siiski sellised, nagu „õpikus soovitatakse“, kulus lapse toitmiseks nüüd kuidagi järjest rohkem aega. Söömine hakkas muutuma “jamamiseks” – laps ei tundnud selle vastu enam huvi, ei teinud suud lahti, tahtis hoopis mängida jne.

Alguses lahendasin seda probleemi nii, et ma kas näitasin talle mänguasju, lasin muusikat või püüdsin tähelepanu millelegi muule juhtida (ja sutsasin siis lusikatäie suhu). Ehk siis täpselt see, mida nüüd tean, et peaks vältima. Vahel panin isegi teleka mängima, kuid see teda (õnneks) eriti ei huvitanud. Selline, pidevalt uue lahenduse otsimine, et laps ometi midagi sööks, on väsitav. See pole mõistagi lahendus.

Varsti ei sobinud enam ükski teine söök peale rinnapiima. Laps keeras pea ära, kui püreelusikas lähenes. Suu läks kriipsuks ja see ei olenenud eriti ka söögist – miski ei sobinud. Mõistagi tekitab selline asi lapsevanemas frustratsiooni ja muret. Seda enam, et eelmise vereproovi tulemus oli selline, kus ferritiin (raua depoovalk) ja B12-vitamiin olid küll normis, kuid pigem madalad. Olin lugenud hirmujutte sellest, kui lapsel on need näitajad püsivalt liiga madalad.

Kuidas saada laps jälle lisatoitu sööma?

Seega, mida teha, kui laps keeldub lisatoidust? Kuidas saada laps jälle lisatoitu sööma? Asusin lahendust otsima. Erinevatest foorumitest tuli välja, et lapse kehva isu probleemiga maadlevad (vähemalt teatud perioodil) päris paljud teisedki. Küsisin ka tuttavalt imetamisnõustajalt, et mida ta sellisel juhul soovitaks. Ajutine lisatoidu vastumeelsus pidavat ka tema sõnul sellises vanuses (umbes aastase lapse puhul, +/-) tavaline nähtus olema. Laps on nüüd juba piisavalt vana, et mitte enam ainult „titetoitu“ (poepüreed jms) süüa. Ta on valmis tükiliseks toiduks – kõigeks selleks, mida lapsevanemad isegi söövad. Samuti vajab ta võimalust ISE süüa.

Söömine on oskus, nagu iga teinegi – seda tuleb õppida ja harjutada. Vanematel lasub kohustus lapsele söömiskultuuri tutvustada. Viimast on lihtsam teha nii, kui kogu pere (või vähemalt üks täiskasvanu) sööb koos ühise laua taga. Nii näeb laps, kuidas söömine käib.

Söömine on oskus, nagu iga teinegi – seda tuleb õppida ja harjutada.

Väga oluline on ka see, et söömise ajal tuleb tegeleda ainult söömisega. Ka mina mõtlesin esialgu, et äkki prooviks näiteks teleka käima panna või last mõne mänguasjaga lõbustada – vähemalt sööb! Kui lapse tähelepanu oli millelgi muul, siis õnnestus talle paar korda tõesti püreelusikas suhu vupsata. Samas ei tundunud see õige ega püsiv lahendus. Pealegi väsis ta teatud mänguasjadest kiiresti ära ja siis tuli pidevalt mõnda uut objekti otsida.

Söömise ajal tuleb tegeleda ainult söömisega.

Tegelikult ei tohiks söömise ajal ekraanid vilkuda ja laps ei peaks siis tegelema ka mängimisega. Kui tähelepanu on hoopis kuskil mujal, ei õpi laps sööma. Ta ei ole siis ju teadlik, et tegeleb söömisega – see on rohkem nagu mängimine. Selline jauramine on paraku karuteene nii lapsele kui vanemale. Last hoiab piisavas tegevuses see, kui tal on oma taldrik (kauss) ees ja oma väike lusikas käes ning ta püüab taldrikul olevat toitu kas näppude või lusikaga ISE suhu pista.

• Mõned soovitused, kuidas lisatoidu vastumeelsusest jagu saada

• Veendu, et vereanalüüs on korras

• Igaks vanuseks on olemas teatud soovituslikud päevased toidukogused, kuid kõik lapsed on erinevad. Mõni sööb koguseliselt vähem, kuid toitained imenduvad samas väga hästi. Tähtis on see, et lapse vereanalüüs oleks korras – seda tasub aeg-ajalt kontrollida, kui on kahtluseid. Kontrollida tasuks muuhulgas ka ferritiini ja B12-vitamiini taset. Kellel on perearstiga/lastearstiga vedanud, saab vereanalüüsi tegemist temalt paluda. Ükskõik milliseid vereanalüüse saab aga tasu eest alati Synlabis teha.

RINNAPIIMA KOGUS

• Mõnel pool räägitakse ka sellest, et tahke toidu vastu võib leigem huvi olla siis, kui laps sööb kõhu rinnapiimast “liiga” täis. Kui ta saab väga tihti või suurtes kogustes rinnapiima, kõht on täis ja seetõttu lisatoit eriti huvi ei pakugi. Sellisel juhul võib tõesti katsetada rinnapiima kogusega – imetada veidi pikemate pauside tagant jne.
• Näiteks – kui öösel toimub sage imetamine, ei pruugi tal muidugi hommikul eriti söögiisu olla. Kuskilt lugesin arvamust, et sellest võib kujuneda nö “nõiaring”, kus laps teeb öösel söömisega päeval puudu jäävad kalorid tasa. Omakorda pole tal siis päeval head isu jne. Mõni proovib sellisel juhul öised imetamised ära jätta. Aga siinkohal tasub silmas pidada ka seda, et alati ei saa me kindlad olla, mis põhjusel öine sage ärkamine tegelikult toimub. Võib-olla on rind mõnel järjekordsel arenguetapil hoopis lohutus, mida lapsel on väga vaja. Võimalik, et tegu ei olegi niivõrd öise söömise, kui lohtusega ja päevase kehva isu põhjustajaks pole üldse see. Võib-olla on tulemas hambad ja rinnal tihedamini olemine aitab selle ebamugavusega toime tulla. Seega tasuks veenduda, milles probleem tegelikult on.

Lapse kehv söögiisu (lisatoidu suhtes) ei pea aga olema see põhjus, miks imetamine üldse ära lõpetada (võõrutama hakata). Maailma Terviseorganisatsioon soovitab, muide, imetada vähemalt lapse teise eluaasta lõpuni. Peamine, et ei tekiks selline olukord, et imetamine jäetakse (söögiisu parandamise lootuses) üldse ära, aga sellest hoolimata ei söö laps endiselt ka lisatoitu. Sellisel juhul ei ole tõepoolest mitte kuskilt neid vajalikke toitaineid tulemas.

söögikordade vahed pikemaks

Kui laps sööb lisatoitu kehvasti, võib proovida hoida söögikordade vahed pikemad. Tasub proovida, et kas isu läheb paremaks, kui vahepeal näksimist ei paku (ega imeta). Kui kahe söögikorra vahel on piisav aeg, saab kõht ka reaalselt tühjaks minna.

KÕIK SÖÖVAD KOOS

Väga palju võib aidata ka see, kui perekond sööb koos ühe laua taga. Koos söömine õpetabki lapsele söömise kunsti. Nii on tal võimalik seda täiskasvanute pealt läbi jälgimise ja matkimise õppida. Me õpetame lapsele, et sel ajal istutakse rahulikult laua taga ja tegeletaksegi ainult söömisega.

PAKU TÜKILIST toitu/NÄPUTOITU

Kui laps on siiamaani ainult püreestatud toitu saanud, siis ehk ongi nüüd aeg tutvustada juba tükilist toitu/näputoitu. Muide, on lapsi, kellel jäetakse püree-etapp üldse vahele ja kes hakkavadki juba peale esimest, ainult rinnapiima perioodi kohe näputoitu saama (Baby Led Weaning).

IMETA ALLES PÄRAST LISATOIDU SÖÖMIST

Antud imetamisnõustaja soovitas alati imetada PÄRAST lisatoidu söömist (kui sel korral laps eriti ei söönud, siis ei söönud, imetada võib ikka). Üle aasta vanuse lapse puhul on tema sõnul 3-4 imetamiskorda päeval (+ öine imetamine, kui seda on) piisav. Siinkohal aga tuleb muidugi vahet teha söömisel ja lihtsalt lohutuse otsimisel (väga lühikest aega, laps eriti ei söögi, lihtsalt otsib ema lähedust jne – see ei lähe otseselt “söögikorra” alla).

PROOVI ERINEVAID TOITE

• Imetamisnõustaja soovitas katsetada ka erinevate toitudega. Võimalik, et ka sellisel ajutisel lisatoidu vastumeelsuse perioodil leidub mõni toit, mis on ikkagi vastuvõetav. Näiteks meil sobisid leib ja arbuus. Tasub proovida erinevaid toite. Vahel aitab ka kavalus – näiteks kui lapsele meeldib leib (või midagi muud), siis andagi talle alustuseks tükike leiba ja siis suunata mõne aja pärast sujuvalt põhitoit ette. Meil toimis paar korda ka see, kui tegin leiva tükikesteks ning panin põhitoidu sisse või juurde (tekkis huvi).

(Loomulikult ei tähenda see, et laps hakkab nüüdsest dikteerima, mis toitu ema tegema peab, aga jutt on siiski ajutisest mitte-midagi-söömise-perioodist).

LUBA LAPSEL ISESEISVALT SÜÜA

Vähemalt korra päevas peaks lubama lapsel ISE süüa. Jah, hiljem on vaja koristada, kuid kui laseme lapsel proovida, siis õpib ta iseseisva söömise ühel hetkel selgeks ja see omakorda lihtsustab ka lapsevanema elu.

SÖÖMISE AJAL TULEB TEGELEDA SÖÖMISEGA

• Söömise ajal tuleb tegeleda söömisega. Sel ajal ei vaadata telekat ega mängita mänguasjadega. See hoiabki last tegevuses, kui tal on oma taldrik (kauss) ees ja oma väike lusikas käes ning ta püüab taldrikul olevat kas näppude või lusikaga ise suhu pista.

TOIDUKORRA MÕISTLIK AEG

• Imetamisnõustaja soovitas, et üks toidukord ei tohiks ka liiga pikale venida. Kuni pool tundi tundus talle selline mõistlik aeg. Juhul kui ei õnnestu, siis tasub mõne aja pärast uuesti proovida.

RINNAPIIMA VÄÄRTUS

• Kui lapsel on perioode, kus ta sööb muud toitu kehvemini, siis ema süda küll muretseb, AGA ka rinnapiimast saab kasulikke aineid siiski kätte (st see pole ju 0-väärtusega). Kui palju täpselt, on lapseti kindlasti erinev, kuid kuskilt lugesin, et näiteks rinnapiimas olevast rauast imendub umbes 50%. See tähendab, et ema peaks ka ise täisväärtuslikult toituma – sööma mitmekesiselt ja pöörama tähelepanu ka oma verenäitajatele. Kui emal endal on mõni näitaja alla normi või väga piiripealne, siis võib see (imetamise korral) mõjutada ka last.

SOOJA ILMAGA POLEgi ISU

• Väga sooja ilmaga on normaalne, et lapsel on väiksem söögiisu. Tegelikult ei soovi me ka ise väga palava ilmaga enamasti palju süüa ja pigem eelistame siis midagi kerget. Oluline on pakkuda lapsele kindlasti juua.

HAMMASTE TULEK MÕJUTAB SÖÖMIST

• Ajutine lisatoidu vastumeelsus võib olla põhjustatud ka hammaste tulekust. Hammaste lõikumine võib lapsele ebameeldivusi (või isegi valu) tekitada juba tükk aega varem (kellel  kuid, kellel nädalaid, kellel päevi). See võib omakorda mõjutada ka söömist ja isu.

KOOSTÖÖ

• Hoolimata sellest, et kui laps sööbki vahepeal iseseisvalt, võib ühe söögikorra ajal tavaliselt erinevaid “etappe” olla. Vahepeal sööb ta ilusasti, kuid siis läheb tähelepanu mujale, ta hakkab toidus sonkima jne. Siinkohal tasub teha koostööd. Natuke sööb ise, aga kui väsib, siis natuke abistad – vastavalt olukorrale.

KUI LAPS VISKAB TOITU MAHA

• Kui laps mängib toiduga ja viskab toitu maha (sama kehtib ka asjade puhul, lusikas jne), siis on mitu võimalust, kuidas reageerida. Kui me ütleme lihtsalt „ei tohi“ või lausa tõstame selle tüki/asja korduvalt lauale tagasi, siis hakkab laps suure tõenäosusega oma tegevust kordama. Kui me aga sellest ühest juhuslikust mahaloopimisest eriti välja ei tee, siis on võimalik, et kaob ka huvi seda korrata.
• Panin tähele, et kui laps hakkas mahaloopimist väga intensiivselt tegema, tähendas see, et tal lihtsalt polnud (enam) kõht tühi. Sellisel juhul võtsin ma taldriku eest ja kas ootasin veidi, et uuesti proovida või katkestasin söömise, et mõne aja pärast (kui kõht on piisavalt tühjaks läinud) uuesti proovida.
• Üks nipp seisneb selles, et sööki võib lapse taldrikule tõsta esialgu vähem ja seda siis jao kaupa juurde lisada. Korraga ei pea taldrikule kogu portsu lisama. Samuti ei pea valikuid taldrikul korraga liiga palju olema.

SÄILITA KANNATLIKKU MEELT

• See, kui laps ei söö, tekitab mõistagi muret. Söömine on esialgu suur protsess. Iga söögikord võtab aega – toit valmis teha ja sobivale temperatuurile jahutada, nõud valmis panna, põll kaela, laps tooli, koristada mahakukkunud toitu. Olla rahulik, kui laps keeldub toidust või joriseb jne. See kõik nõuab kannatlikkust, eriti esialgu, kui laps alles õpib sööma.
• Meil toimis vahel ka see, kui ütlesime lapsele midagi sarnast nagu „näita emmele/issile, kuidas Sa ISE sööd!?“ või „vaata, issi, kuidas laps ISE sööb!“. Sellised laused on nii mõnelgi korral hästi toiminud ja laps näitabki, kuidas ta sööb. Selle peale me siis plaksutame ja lapsel on uhke tunne.

• Loomulikult on erandeid (ja sellisel juhul tuleb samuti isutuse põhjused välja selgitada ning lahendusi otsida), kuid kui tegu on ajutise perioodiga, siis peaks ülaltoodud nippe rakendades olukord siiski varsti paranema.