LAPSE KOLMAS ELUAASTA – 34.-36. ELUKUU KOKKUVÕTE (2A10K – 3A)

Laps sai kahe aasta ja üheksa kuu vanuseks. Päeval oli ta nüüdseks täiesti mähkmevaba. Tema lemmikmänguasjad olid sel ajal näiteks autod, Väike My (muumidest), rääkiv papagoi (mänguasi, kuhu saab ise lause sisse lugeda ja papagoi kordab seda peenikesel häälel järgi), LEGO duplod, jpt. Paljud varasemad mänguasjad olid nüüd juba titekaks jäänud.

Lapsele meeldis väga suure voodi peal hüpata – see tegi teda alati rõõmsaks. Poiss õppis tasapisi ka ise riietuma, oskas pükse jalga tõmmata ning jalast ära võtta. Selles vanuses on laste mälu ikka väga hea. Õpetasin talle läbi mängu numbreid ja tähti ning järgmisel korral tundis ta need juba vabalt ära. Ka lapse loogika hämmastas mind igapäevaselt.

Väikelapse uni

Üldiselt magas laps juba ammu öösiti hästi. Ta tudus tavaliselt kenasti terve öö. Selle perioodi alguses esines aga öösel vahel harva ka suure nutuga ärkamisi. Ka hommikused ärkamised olid vahepeal kuidagi rasked ja nutused. Lühiajaliselt esines rohkem klammerdumist. Arvan, et see oli seotud mingisuguse arengulise etapiga (ilmselt kõne areng, sest laps hakkaski sel perioodil järjest rohkem ja selgemalt rääkima).

Väikelapse kõne areng

Seni oli sõnade ütlemine olnud pigem vähene. Aga kahe aasta ja üheksa kuu vanusena hakkas uusi sõnu senisest palju kiiremini juurde tulema – nüüd juba lausa igapäevaselt. Laps püüdis juba ka ise kõike järgi öelda ja lobises sellest, mida ümberringi nägi. Paljud sõnad polnud kohe veel võõraste jaoks arusaadavad, kuid tasapisi hakkasid need selgemaks muutuma.

Sellest perioodist on meeles lapse armas ütlemine Sipsiku ja Karumsi kohukese kohta: „Sipi kohu, Karu kohu“. Küpsis oli alguses „tüspi“. Veel üks tore (esialgne) ütlemine oli „paha ei“, mis tähendas, et mingi asi on täitsa hea. Jäätist süües võis ta näiteks öelda: „Mmm… paha ei!“.

Aina rohkem tekkis nüüd ka kolme- ja neljasõnalisi lauseid ning mõne aja pärast juba veelgi pikemaid ütlemisi.

Üks hea nipp, kuidas sõnu välja meelitada, oli pausi-meetod. Ütlesin (või laulsin) mingisuguse lause ja seejärel kordasin seda, kuid jätsin viimase sõna ära. Laps teadis, mis sõna seal olema peab ja ütles selle välja. Nii õppisime mitmeid sõnu.

Logopeedid räägivad, et kui laps hakkab kõnelema, siis hakkab ka tema aju kuidagi teistmoodi tööle. Märkasin, et laps sai nüüd järjest rohkem aru, mida ta telekast/ekraanilt nägi. Ta võis multika sisu peale muiata. Mulle tundus, et kõne arenguga seoses jäi ka jonnimist veidi vähemaks. Laps suutis ennast juba rohkem ka sõnade abil arusaadavaks teha.

Õde ja vend

Väikese õega oli suurem laps enamasti hooliv ja hoolitsev. Tegi musi, kalli, pai. Kuid esines ka neid episoode, kus tal tekkis armukadedus. See on ka täiesti mõistetav, sest iga laps ju sooviks, et kogu tähelepanu oleks ainult temal.

Kuna teine laps oli veel väga väike, tuli teda palju süles hoida. See ei meeldinud aga suuremale.

Mina tundsin sageli süümekaid (nn mom guilt), kui ma teatud momentidel suuremale 1:1-le tähelepanu pöörata ei saanud. Kahe lapse vahel tähelepanu jagamine oli esialgu paras väljakutse. Etteruttavalt võib öelda, et see muutus ajaga lihtsamaks.

Lastehoid ja emotsioonide väljaelamine

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas laps hakkas tuttava tädi juures hoius käima. Seda esialgu vaid mõnel päeval nädalas. Esimesel nädalal olid mineku momendid nutused. Esialgu ütles laps hommikuti, et ta ei taha minna. Kuid tegelikult meeldis talle kohapeal olla väga. Tädi tegeles temaga 1:1-le ja laps sai jäägitut tähelepanu. Nad käisid väga palju õues, tegid koos süüa, mängisid, rääkisid juttu jne. Varsti harjus laps hoidjatädiga ära ja hommikuti oli sinna minnes enamasti rõõmus. Vahel ta küsis, et millal me jälle tädi juurde läheme. Ehk siis – muutused vajavad harjumist ja päevad ei ole vennad.

Harjumisele aitas kaasa ka see, et tegin eelnevalt palju selgitustööd. Kinnitasin lapsele igapäevaselt, mis järjekorras mingid asjad täna toimuma hakkavad. Mida emme vahepeal tegema hakkab, millal järgi tullakse jne. Ja tegingi täpselt nii, nagu lubasin, et jutt oleks usaldusväärne.

Tädi juurest koju tulles tekkis lapsel (emme nägemise momendil) aga tihti „emotsioonide mahalaadimise“ vajadus. Võis võtta ka tund aega, et nutusest või pahurast olekust üle saada. Seda on sageli lasteaia/hoiu puhul räägitud. Kuna laps on ikkagi vahepeal võõras keskkonnas viibinud, vajab ta pärast aega, et päeva jooksul kogunenud emotsioonid välja elada. Ta on pidanud ennast päev läbi tagasi hoidma, nö korralikult käituma, ja vajab natuke harjumist ning „mahalaadimise“ aega. Kodus tunneb ta end ju kõige turvalisemalt ja vabamalt. Talle tuleb ümberharjumiseks aega anda.

Kõige paremini aitas sellel ajal ise rahulikuks jäämine. Emme (või issi) ongi tavaliselt see „piksevarras“, kes püüab emotsioonid kinni. Lasin lapsel tunded välja elada. Ja alles hiljem, kui ta juba rohkem koostööaldis oli, analüüsin ja selgitasin olukorda. Püüdsin tema emotsioone sõnastada (ütlesin välja, mis tunnet laps just parajasti tundis, nt „Sa oled vihane/pettunud/kurb, sest…“), et ta oskaks neid edaspidi ka ise ära tunda ja sõnastada.

Nendel päevadel, kui laps hoius käis, püüdsin temaga õhtul 1:1-le aega veeta (emme-poja kvaliteetaeg). Mängida koos ja sealjuures keskenduda hetkes kohal olemisele.

Jorupill jonn

Jonni puhul õppisin muuhulgas ka seda, et olulistes küsimustes tuleb lapsevanemal jääda endale kindlaks. Kuid oma seisukohta peaks väljendama rahumeelselt ja mitte lapsega võimuvõitlusesse astudes. Vanema põhjendus peab olema ka loogiline.

Teatud juhtudel sai jonnihoo ära hoida kas teema kõrvale juhtimise või jaatava vastusega küsimuse abil. Nt, kui laps hakkas jonnima, et ei taha hommikusööki süüa, tahab hoopis kohukest (vms), siis juhtisin teema kõrvale: „Sulle maitseb kohuke? Praegu seda pole, aga kas tahad, et ma ostan/tellin poest?“. Siis vastas laps enamasti „jah“. See oli parem variant, kui lihtsalt öelda, et „meil ei ole kohukest“. Eitus ei toiminud üldse. Panin tähele, et ükskõik millise küsimuse (lasin fantaasial lennata) peale jaatava vastuse saamine aitas tihti hädast välja.

Ka valikute andmine lahendas nii mõnegi potentsiaalse vaidluse. Selles vanuses oli juba võimalik lapsega ka läbi rääkida.

Veel toimis see, et kui laps tundis armukadedust, hakkasin talle ütlema, et kui ta soovib tähelepanu, siis öelgu „Emme, mina!“. Ja see toimis – laps hakkaski tähelepanu saamiseks nii ütlema. Seda pidi aga koguaeg korrutama ja meelde tuletama.

Söögilauast põgenemine ja märjapelgus

Umbes sel perioodil hakkasin märkama, et laps ei taha enam pikalt söögilaua taga istuda. Pigem haaras ta mingi palakese või ampsu ja jooksis seejärel natuke ringi. Jälle üks amps ja jälle ringi jooksmine. Lihtsalt „ära tee“ ei olnud siinkohal lahendus.

Teine huvitav tähelepanek oli see, et lapsele ei meeldinud, kui pärast kätepesu jäid käed märjaks. Või kui pluus sai märjaks. Muidu meeldisid vesi ja vanniskäik väga. Aga kätepesu järgselt tuli käed koheselt ja korralikult ära kuivatada. Muidu väljendas ta suurt ebamugavustunnet.

Päevikuga jätkamine

Pärast teise lapse sündi jätkasin mõlema lapse arengu teemalise päeviku kirjutamist. Nii palju, kui selleks argielu virvarris momendikesi leidus. Kuid kuna igapäevaselt oli kodus pigem tohuvabohu (tervitused kahe või enama väikese vanusevahega lapse vanematele!), siis kirjutasin nüüd pigem lühilausete või lihtsalt märksõnadega. Tegelikult toimus koguaeg midagi, kuid püüdsin kirja panna lihtsalt suuremad muudatused. Edaspidi jätkan kokkuvõtete tegemist poole aasta kaupa.

Järgmiste kuude kokkuvõtet saab lugeda juba järgmisest postitusest.