LAPSE TEINE ELUAASTA – 19.-21. ELUKUU KOKKUVÕTE

LAPSE 19.-21. ELUKUU

Laps oli liikuv, jooksis, ronis, turnis, avastas uusi asju. Õppis uusi häälitsusi ja hääli järgi tegema. Talle meeldis väga koos raamatuid sirvida. Ükskord vaatasime pilti rähnist, kes toksis puukoort. Ütlesin talle, et rähnil on kõht tühi ja ta otsib sealt puukoore seest ussikesi. Mul pidi pisar silma tulema selle peale, kui laps järsku kööki jooksis, oma püreesahtli lahti tõmbas ning sealt rähnile püreetuubi tõi. Ja mängult siis raamatu-rähni toitis.

Või teine näide – nägi raamatus hiirepoissi ja seostas teda juustuga (olen öelnud, et hiired söövad juustu). Läks külmkapi juurde ja näitas näpuga, et ma võtaks sealt juustu hiirele. Lapsed on nii nutikad! Veel meeldis talle mängumaju ehitada. Vahepeal tegi neid mänguloomadele, kuid vahepeal pistis sinna hoopis oma jalakesed sisse. Tore oli näha, et tasapisi õppis laps ka lühikest aega iseseisvalt mängima.

Lapsekasvatus algab

Kui aus olla, siis tundub, et umbes pärast 1.5 aastaseks saamist alles tõeline lapsekasvatus algab. Kätte oli jõudnud täiesti uus arenguetapp. Umbes sellel ajal hakkas tekkima järjest rohkem olukordi, kus laps ei teinud enam nii, nagu me palusime. Ta võis katsetamise eesmärgil teha hoopis vastupidi. Näiteks, kui ütlesime lapsele „ei tohi!“, jäljendas ta meid, viibutades samamoodi sõrmega, kuid viskas siis ikka järelejäänud võileivatüki (või lusika, tassi jne) maha 😀

Sõrme viibutas ta ka näiteks siis, kui nägi raamatus kärbseseene pilti. Ehk siis jäljendas kõike seda, mida talle õpetasin ja rääkisin. Ja paljuski õppis ka lihtsalt täiskasvanute olekust ja teguviisist.

Laps hakkas laulma enne kui rääkima?

Lapsel tekkis üks hästi tore uus komme. Nimelt ümises ta aeg-ajalt teatud viisijupikesi järgi. Näiteks pesumasina tehtavat heli või mõnda minu lauldud viisijuppi. Alguse sai see sellest, et oIin talle ka ise pidevalt erinevaid laule ette laulnud/ümisenud. Seega võiks öelda, et laps hakkas enne laulma, kui rääkima.

Isadepäev

Vahepeal jõudis kätte isadepäev. Issile kinkisime loovustunnis meisterdatud lipsuga kaardi ning ajakirjalt EMA tellitud ISA-pusa. Loovustundi tulid seekord ka issid kaasa ning ülesandeks oli koos isaga üks vahva näoga võileib valmis meisterdada (erinevad komponendid olid lauale sätitud). Meie versioonil oli lausa oliivitükist ninakoll lisatud. Idee tuli issilt. Isadepäeva saab lähemalt näha meie novembri vlogist.

Imetamine ja uni

Jätkasin endiselt imetamisega, kuid kindlasti olid imetamiskorrad nüüd juhuslikumad ja harvemad. Rinnapiim oli nüüd lapsele pigem lohutus ja meeldiv harjumus, mitte niivõrd söök. Öösel ärkas laps siiski mõned korrad üles ja jäi magama pärast imetamist.

Tol hetkel ma ei mõelnud, et sain tegelikult päris normaalselt magada. Päeval ei olnud mul nendest mõnest öisest ärkamistest mingit intensiivset väsimust ja seetõttu ma sellele teemale eriti ei mõelnud. Arvasin küll, et laps võiks ju tegelikult öösel pikemaid unetsükleid magama hakata, kuid kuna mu enesetunne oli päeval normaalne, siis sinna need mõtted jäid. Mõned korrad ärkamist oli aga täiesti imeline, kui võrrelda seda nende öödega, mis mõne aja pärast toimuma hakkasid.

Hammaste tulek teeb lapsele valu ja uni on rahutu

Ja siis algas üks väga raske periood. Igemed olid paistes ja uute hammaste tulek oli lapsele valulik. See mõjutas nii päeva kui ka ööd. Last oli raske magama saada (see võttis vahepeal ikka väga kaua aega, mis polnud üldse tavapärane) ja ööuni muutus samuti rahutuks. Päeval oli laps viril, nutune. Ehk siis üldse mitte tema tavapärane, rõõmus ja rahulik olek. Ilmselgelt oli näha, et midagi väga häirib teda.

Sel perioodil tekkis lapsel vastumeelsus mitmete asjade suhtes. Nt ei meeldinud talle enam mähkmevahetus, mis hakkas toimuma nutuga. Samuti tekkis potistreik – laps ei tahtnud enam potile istuda, kuigi varasemalt ei olnud sellega probleemi.

Vahepeal tekkis ka nohu, kuid Nosibood kasutada ei õnnestunud. Tegime vannitoas sooja auru, määrisime Hustagil salvi ning panime madratsi peaosa natuke kõrgemaks, nagu nohu korral soovitatakse. Lapse nohu on väga tülikas ravida, vaeseke ei oska ju nuusata!

Mõnel tulevad hambad kuidagi iseenesest ja mõnele põhjustab see kahjuks palju ebamugavust.

Jonn või mina-taju?

Kuna hambad põhjustasid ebamugavustunnet, avaldus see vahel ka päevastes tegevustes. Eelmises postituses kirjutasin, et hakkasime vaikselt märkama lapse „mina“- taju arenemist. Et kui ei läinud nii, nagu tema tahtis/eeldas või kui talle ei antud näiteks seda asja, mida ta parajasti soovis, siis tekitas see frustratsiooni. Hammaste tuleku perioodil oli see kõik kuidagi intensiivsem.

Mõni nimetaks seda jonniks, kuid samas väidavad teised, et sellises vanuses laps veel ei „jonni“. Tal on asjast oma arusaam (ja arusaamine paljust alles kujuneb) ning ta ei oska ennast veel selgelt väljendada. Ta lihtsalt ei mõista, miks ta ei tohi ja mida see tähendab.

Lugesin, et selles vanuses laps ei saa tegelikult keelamisest veel väga hästi aru. Et pigem on praegu mõttekas ohtlikud situatsioonid (või see, mida sa ei taha, et ta võtaks/teeks), juba eos likvideerida. Kasutada kavalust, viia tähelepanu mujale. Kui ta kipub telekapulti tualettpotti viskama, siis targem oleks see telekapult endiselt kohalt „ära kaotada“. Et see ongi ego ja „mina“ tajumise areng.

Lapsevanema oma aeg

Ühtegi keerulist olukorda ei lahenda närvilisusega edukalt, kuigi vahepeal oli mu stressitase päris kõrge. Kas leidub üldse mõni väikelapse vanem, kes ütleb, et lapsekasvatus on kuidagi lihtne? Kindlasti võib öelda, et laps kasvatab ka mind, mitte ainult vastupidi. Laps õpetab säilitama rahu ja mitte kaotama enesevalitsust. Lapsevanematest saavad nii palju paremad inimesed 😀

Samuti näen, et aeg-ajalt peab lapsevanem lausa võtma väikese pausi. See palju räägitud oma aeg (milleks võib olla ka lihtsalt üks jalutuskäik värskes õhus) on ülioluline, sest nii suudadki stressirohketes situatsioonides rahulikumaks jääda.

Olen korduvalt mõelnud ka sellele kuldsele lausele, et „it takes a village to raise a child“ (on vaja tervet küla, et ühte last üles kasvatada). Kindlasti on palju asju, mis muudavad lastega toimetamise tänapäeval kergemaks, kui see kunagi oli (loe: mähkmed ja muud mugavused). Aga arvan, et tänapäeval, mil paljud elavad omaette, vanematest ja vanavanematest eraldi, on emadel siiski lastega päev läbi üksi toimetada raskem. Põlvkonniti koos elades on/olid igasugused rollid kenasti jaotunud – kes tegi süüa, kes hoolitses majapidamise eest, kes tegeles lapsega jne. Selles oli kindlasti oma võlu. Igatahes tasub vastu võtta igasugune abi, mida mees, perekond, sõbrad, tuttavad pakuvad. Endale tuleb neid momendikesi võtta, et „tass“ liiga tühjaks ei saaks.

Imetamisnõustamine

Vahepeal õppisin imetamisnõustajaks (käisin koolitusel, mille lõpus sooritasin ka eksami). See teema on mulle väga südamelähedane. Soovin siin blogis tulevikus kindlasti ka imetamisteemasid rohkem kajastada. Imetamine on küll väga loomulik tegevus, kuid just esialgu tekib päris paljudel emadel sellega seoses küsimusi või probleeme. Probleeme annaks aga ennetada ning näen, et nii Eestis kui ka mujal maailmas tuleks imetamise alast teadlikkust tõsta. On väga palju infot, mida selles valdkonnas jagada. Kui kellelgi on imetamise alaseid küsimusi, võib mulle kirjutada.

 

Järgmistest kuudest saab lugeda juba järgmises blogipostituses.