BEEBIPÄEVIK – LAPSE ESIMESED KOLM ELUKUUD

Aprilli lõpus sündis meie perre poeg. Tegin sellest imelisest, intensiivsest ja võimsast kogemusest ka põhjaliku postituse (loe tema sünnilugu siit). Kuna tagasiside oli üllatavalt positiivne ja lugemiste arv näitas, et see teema pakub huvi, kirjutan seekord hoopis sellest, mis peale sünnitust edasi saama hakkab. Vaatluse all on lapse esimesed kolm elukuud. Lähtusin sellest, mida oleksin ka ise teada tahtnud, et olla mõne teema osas paremini ette valmistatud. Hiljem on endal hea meenutada ning loodetavasti on see ka tulevastele emmedele-issidele abiks.

Emadus on vinge ja ma naudin sellest igat sekundit. See on kooskasvamine. Mul on siiamaani hetki, mil mõtlen, et kas see on tõesti päriselt – ma olen ema!? Uus algus on esialgu ka parajal määral raske. Üks tuttav ütles kuldsed sõnad – tagantjärgi tunduvad esmakordselt lapsevanemaks saades kõige raskemad kaks esimest nädalat ja kaks esimest kuud. Sealt edasi harjuvad osapooled juba üksteisega ära ning tekib täiesti uus elukorraldus, uus rutiin. Loomulikult on kõik inimesed erinevad ja võib-olla on Sinu kogemus hoopis midagi muud. Minu arvamused ei pretendeeri absoluutsele tõele. Küll aga võib allpool mainitust teadlik olemine teha selle suure elumuutusega kohanemise nii mõnelegi värskele lapsevanemale veidi kergemaks. Oma soovitused võtan kokku lehekülje lõpus. Nüüd siis aga täiesti ausalt sellest, mismoodi nägi esmakordselt emaks saamine välja minul.

Beebi esimesed elupäevad haiglas

Esimesed kaks ja pool elupäeva veetsime pojakesega haiglas. Ida-Tallinna Keskhaiglas koheldi meid väga hästi – kolm korda päevas pakuti sooja toitu ning aeg-ajalt käisid ämmaemandad-arstid meid üle vaatamas. Kuigi pidime mõned tunnid ootama, saime peale sünnitust õnneks ikkagi peretoa (privaatne tuba, kus saab terve päev viibida ja ööbida ka lapse isa). Haiglas viibides õppisime palju – kuidas last käes hoida, imetada, mähet vahetada, peput pesta, silmi ja nabakönti puhastada jne. Kui tekkis küsimusi (ja neid oli meil mõistagi palju), saime kohe ka vastused (valveämmaemanda laud asus meie ukse vastas). Haiglas olles tasub võimalikult palju küsida, sest kodus tekib esialgu veelgi rohkem küsimusi.

Kuna minul oli sünnitusest ja ilupistetest veel alakeha valulik ning püsti tõusta polnud seetõttu kerge, tegeles beebi mähkmemajanduse ja puhastustoimingutega esialgu elukaaslane. Beebi esimene kaka ehk mekoonium oli süsimust ja kleepuv. Piltlikult öeldes – nagu barbeque kaste. Ja seda tuli ikka korralikult. Imestasime, et kuhu see tal kõik ära mahtus? Lapse nahk oli esialgu veidi kollakas (see kestis tegelikult isegi paar nädalat), mis on normaalne, kuid et välistada vastsündinu kollasuse oht, tuli igaks juhuks spetsiaalse aparaadiga tema bilirubiini taset mõõta. Kõik oli normis. Haiglas oli esimene päev lihtsalt olemiseks, puhkamiseks, beebiga tutvumiseks. Laps põhimõtteliselt ainult sõi ja magas, sõi ja magas. Tema unetsüklid olid pikad. Kuna imetamine tundus esialgu väga uus ja harjumatu, polnud mul tegelikult aimugi, kas beebi ka piisavalt piima kätte sai. Püüdsin kõik endast oleneva teha, et asi õnnestuks, sest teadsin, et esialgne ternespiim on beebile hindamatu väärtusega, sisaldades rikkalikult antikehi ja muud kasulikku. Imetamine oli esialgu üllatavalt valus, krigistasin igal korral hambaid. Etteruttavalt võib öelda, et imetamine vajas harjumist ja õppimist, kuid kahe-kolme nädala pärast sai sellega korda. Hiljem muutus see loomulikuks tegevuseks.

Esimene öö perepalatis möödus hästi. Laps magas meie vahel, suures voodis, soovituse kohaselt külili. Asetasime talle selja taha rullikeeratud rätiku, et ta selili ei vajuks. Minul oli eelnev öö täiesti vahele jäänud, kuid õnneks sain nüüd veidi magada. Vahepeal söötsin ka last, kui ta unest virgus ja nihelema ning häälitsema hakkas. Öö läbi oli koridoris kuulda ka teisi beebisid, mõni nuttis koguni terve öö. Teisel ja kolmandal päeval külastasid pisikest ilmaimet tema vanavanemad. Andsime lapse sünnist teada ka teistele lähedastele ja kallitele inimestele. Igal päeval käisid õed või ämmaemandad meid kontrollimas ja õpetamas. Haigla poolt varustati meid seal viibitud ajal nii beebiriiete, mähkmete, ühekordsete aluslinade, puhastusvahendite kui muu vajalikuga.

Kolmanda päeva õhtupoolikul pakkisime asjad kokku, sest üks tore õde vihjas hommikul üsna konkreetselt „Teie tahate täna koju minna, eks!?“.  Täiesti arusaadav ka, sest perepalateid on vähe ning keegi juba ootas seda pikisilmi. Meile anti kaasa infomaterjalid ja Tallinna linna beebipakk. Saime sünnitusmajast soovituse imetada last kindlasti iga kahe tunni tagant, lugedes ühe söögikorra algusest teise alguseni. Öeldi, et ka öösel tuleb sama graafiku järgi imetada. Et imetamiskordi peaks päeva jooksul kokku tulema vähemalt 8. Esmakordse emana ei kujutanud ma siis veel päris täpselt ette, kui intensiivne saab söötmise protsess olema. Tegime veel haigla vastsündinute osakonna täpikeste seina juures (see, kust on näha kui palju lapsi, mis soost ja millal on sündinud) pilti ja asusime koduteele. Teel koju hüppasime läbi ka Terviseabist, et laenutada beebikaal.

Lapse esimene elukuu

Esimest korda koju

Kui rääkida täiesti ausalt ja ilustamata, olid esimesed päevad kodus minu jaoks väga rasked. Kontrast selle vahel, et haiglas olid soe toit ja info kohe käeulatuses ning kodus tuli uue elu rutiini alles looma hakata, oli suur. Kui beebi hakkas nutma, siis tekkis täiesti abitu tunne. Oli hirm midagi valesti teha, midagi ära rikkuda. Ei julgenud nii pisikest inimest käes hoida. Ei osanud tema nuttu tõlgendada ega peatada. Tekkis väga palju küsimusi. Sisuliselt oli tunne, et selles võrrandis on liiga palju tundmatuid muutujaid. Minu analüütiline süsteemi ja kontrolli armastav aju ei hoomanud veel kogupilti. Nutsin palju, vahel ka koos beebiga. Tundsin süümekaid, et võiksin kõike paremini osata ja teha. Kohati oli tunne, et mu elukaaslasel on kodus kaks vastsündinut. Aga tegelikult ju nii oligi – kui sünnib laps, sünnib ka ema.

Naine kogeb esimestel nädalatel ikka tõelist emotsioonide virvarri. Algusaeg oli nagu sõit Ameerika mägedel. Selliste tunnete tekkimine on ülimalt normaalne ja tavaline. Peamised faktorid, mis kõike võimendavad, on magamatus ja sellest tulenev (järjest kogunema hakkav) väsimus. Olen nüüdseks kuulnud ka teiste emade lugusid sellest, kuidas kõik päris alguses välja nägi. Minu üllatuseks on neis lugudes palju sarnast, see kõik on ju väga inimlik. Kes nuttis, kes lubas, et see beebi jääb viimaseks (aga nüüd on neil kõigil juba teine või kolmaski laps peres kasvamas :)).

Beebi esimene elunädal

Mõistsin kiirelt, et emaks olemine saab olema täiskohaga töö. Millegi muu tegemiseks enam ühtäkki aega ei olnudki. Alguses ei jõudnud isegi süüa. Duši all käimine muutus luksuseks. Esialgu võtavad kõik (ka teoorias lihtsana näivad) toimingud palju aega: imetamise õppimine, mähkmete vahetamine, beebi nutuga harjumine ja selle põhjuse väljaselgitamine, vannitamise korraldamine, riietamine jne. Kõik see tuleb omandada justkui ühe korraga. Õnneks olime enamus vajalikke tarbeid juba eelnevalt koju valmis ostnud, sest esialgu poleks kohe kindlasti olnud aega šoppama minna.

Kummalisel kombel jõudsin siiski ühte asja alates esimesest päevast teha – ma pidasin beebipäevikut (ja teen seda siiani). Kirjutasin lühidalt üles kõige olulisemad tunded ja mõtted, beebiga seotud muutused ja arengud, probleemid ja nende lahendused. Ilma selleta ei oleks mul nii palju beebiga toimetamise algusajast meeles. Seda enam, et peale sünnitust rakendus ka mul see paljuräägitud „mom brain“ ehk mälu polnud just kiita.

Esialgu tekitas minus kõige suuremat ebakindlust imetamine. Alguses oli tükk tegemist, et saada laps korralikult sööma, sest ta kippus rinnal kohe magama jääma. Toidukorrad olid meil seega natuke ebamäärased, sisaldades vahepeal loidu söömistegevust, magamist, ülesäratamist ja uuesti sööma stimuleerimise katseid (loe: kõdistasime jalataldu, sügasime kintsu ja muud „kiusamismeetodid“). Haiglast saadud korraldus – imetada beebit vähemalt iga kahe tunni tagant (hakates lugema ühe söögikorra algusest teise alguseni), kokku vähemalt kaheksa korda päevas, tundus mulle seetõttu võimatu missioon. Söögiajad ja uneajad sõitsid üksteisele sisse. Mingilt brošüürilt lugesin, et „normaalne“ söömiskord on umbes pool tundi, kuid osad söövad ka kiiremini (näiteks veerand tunniga). Et laps pidavat ise rinna lahti laskma siis, kui tal on kõht täis. Meil see aga nii ei olnud, sest pooleldi magades, pooleldi süües võis beebi ilma rinnast lahti laskmata kasvõi 1,5h järjest uneleda.

Kuidas saada laps rinnale, kui ta puskleb? Kas imetamise võte on üldse õige? Kas laps saab piisavalt piima kätte? Miks jääb laps sööma hakates tihti kohe magama ja kuidas saada ta aktiivselt sööma? Kui kaua imetamine kestma peab? Nagu juba mainisin, oli imetamine esialgu väga valus – vahepeal tekkisid lausa verevalumid. Seetõttu konsulteerisin esimestel nädalatel mitu korda imetamisnõustajatega (telefoni teel või kohal käies). Samuti käis meil ühe korra kodus SIET-i imetamisnõustaja, mis oli isegi kõige parem variant. Hiljem avastasin, et facebookis on lausa olemas vastavateemaline grupp. See, kui hästi toimib Eestis imetamise tugisüsteem, oli minu jaoks hea üllatus. Etteruttavalt ütlen, et pärast esimest kahte nädalat sai sellega kõik korda ja täna tundub see kõige loomulikum asi. See vajas lihtsalt harjumist ja harjutamist. Enne esmakordselt emaks saamist ei kujuta naised ilmselt ette, kui tihti imetamine tegelikult toimub ja kui suure osa päevakavast (esialgu) nõuab. Aga see on kõik seda väärt, et teie pisike ennast hästi tunneks ja kõhu täis saaks!

Beebi teine elunädal

Mõned märksõnad ka lapse teise elunädala kohta. Kaheksandal elupäeval tuli beebil nabakönt ära. Tasapisi õppisin last ka autos imetama. See tähendas, et saime nüüd perega vahepeal ka autosõite ette võtta, mis lihtsustas elu oluliselt. Käisime Tallinna Perekonnaseisuametis lapse nime registreerimas. Lapse arengut oli märgata, poiss püüdis süles olles juba oma peakest tasapisi (esialgu tudisedes) hoidma hakata. Teisel nädalal hakkas mul suu meeletult kuivama. See oli vihje sellest, et laps hakkas piima korralikumalt kätte saama. Jõin ohtralt vett. Beebi nutmine tekitas minus kohese reaktsiooni ja appitõttamise soovi. Hiljem, kui väljas käisime ja mõni teine beebi lohutamatult nuttis, ei tekkinud mul nende puhul sellist tugevat reaktsiooni üldse. Seega, eks emad on nii „programmeeritud“, et just nende beebi tundub kõige armsam ja toredam ning just see nutt paneb igast ilmakaarest kiirelt kohale jooksma.

Eestis korraldati esimest korda messi „Jess, beebi tuleb“, kuhu saatsin ka oma elukaaslase. Ta ostis mõned vajalikud tarbed (näiteks Weleda loodusliku kõhugaase leevendava massaažiõli, mida hiljem korduvalt kasutasime) ja sai meid huvitavates küsimustes infot. Kohal olid ka mitmed ämmaemandad ja imetamisnõustajad ning nende üks soovitusi oli, et beebi koduse kaalumisega ei tasu üle pingutada. Korra päevas, enam-vähem sarnasel ajal on piisav. Sest isegi kui ta igal korral ei saa nö „õpiku järgi“ piisavat kogust piima kätte, on oluline see, kuidas kaal üldiselt tõuseb. Seni olime mõnel päeval titat tõesti iga kord enne ja pärast söötmist kaaluda püüdnud (aru saamaks, kas imetamine toimib) ja see oli üks mässamine ning stressiallikas (sest oli kordi, mil kaal polnud absoluutselt muutunud, kuigi laps oli pikka aega söönud).

Teise elunädala lõpus külastasin ITK imetamisnõustajat. Ta vaatas üle poisi kaalumiste ajaloo ning ütles selle põhjal, et nüüd võib olla kindel, et imetamine toimib hästi. Võte oli õige ja poiss piisavalt juurde võtnud. Ta soovitas samas vaimus jätkata ja ütles, et väga range kahe tunni taguse imetamise võib nüüd vabamaks lasta. See võttis minu jaoks lõpuks pinge maha. Otsustasin, et usaldan edaspidi oma sisetunnet. Et imetan nii tihti kui võimalik. Vahel pikemalt (kui söömistegevus tundub loid), vahel lühemalt (kui erksam). Leppisin tõsiasjaga, et imetamine võibki kesta paarist minutist kuni tunni ajani, aga kui laps parasjagu aktiivselt ei söö, proovin pigem mõne aja pärast uuesti.

Tegin ka esmakordselt katse last mitte enam öösel iga kahe tunni tagant äratada, vaid hakata järgima tema enda ärkamiste rütmi. Nüüd toitsin teda siis, kui ta öösel ise nihelema ja nutuvääksatusi tegema hakkas. Ehk siis, kui tal kõht tühjaks läks. Nädala lõpuks oli Eestis ilm fantastiliselt soojaks läinud. Käisime palju jalutamas (hea aeg sündimiseks!). Avastasime, et vankris teeb ta palju pikemad päevauned – värske õhk teeb imet! Tasapisi hakkas rohkem tekkima neid üürikesi momente, mil sain beebi päevase magamise ajal juba midagi ära teha. Tundsin end aga endiselt sõltuvana ka elukaaslase abist ja mõtlesin, et olen tänulik, et lapse isa ka kõiges aktiivselt osaleb. Müts maha nende ees, kes selle kõigega täiesti üksi majandavad. Esimestel nädalatel saab selgeks, et ka mehevalik on üks olulisemaid otsuseid elus.

Beebi kolmas elunädal – algavad gaasivalud

Just siis, kui imetamine muutus üha loomulikumaks, hakkasid beebil gaasivalud (koolikud). Alguses tundus, et kõige hullem on olukord õhtul, enne ööd. Lapsel oli väga tihti ebamugav olla, kuna kõht valutas. Oli kuulda punnitamist. Ta nuttis palju ja vahepeal täiesti lohutamatult. Kui esimesel-teisel nädalal oli puuksutamist palju ja see tegi meile isegi nalja, siis kolmandal nädalal saime aru, et see oli olnud hoopis õnnistus. Nüüd, kui gaasid enam välja ei tahtnud tulla, oli laps vaevas. Beebi oli rahutu ja siplev ning ebamugavustunne ei lasknud tal ka korralikult süüa. Ta ei saanud enne sööma hakata, kui olime talle kõhumassaaži (jah, see vana hea „puuksumassaaž“) teinud. Internetis on üks väga hea video, kust seda tegema õppisime (vaata siit). Esialgu oli see just issi ampluaa. Beebi magas varahommikutel tema kõhu peal ning sai seejärel kõhumassaaži. Esimesel elukuul tegime talle peaaegu igal õhtul sooja vanni. Kindlasti aitas see veidi, kuid sellegipoolest mõjutasid gaasivalud vahepeal ka beebi öist und. Kui ta öösel ärkas, takistas kõhuvalu uuesti magama jäämist.

Vahepeal oli ka minu elu esimene emadepäev. Uskumatu – ma olen ema! Käisime beebi vanavanemate juures aias grillimas ja sel päeval beebit gaasid ei kimbutanud, mis oli justkui parim emadepäeva kink. Nii hea oli imetada rahulikku, rõõmsat ja mittekannatavat beebit. Kahjuks olid gaasivalud aga juba järgmisel päeval tagasi ja nüüd juba ka päevasel ajal kimbutamas. Helistasime imetamisnõustajale ja saime soovituse last toitma hakata juba enne kui ta unest lõplikult ärkab ja aru saab, et kõht valutab. Sain soovituse igaks juhuks ka oma menüüd jälgida. See, et imetav ema beebi gaasiprobleemide pärast eriti midagi süüa ei tohi, pidavat aga olema iganenud info. Välja võib proovida jätta mõned üksikud asjad, mis ka endale rohkem gaase tekitavad. Tihti on selleks piimatooted, kuid kui reaktsiooni ei teki, tuleb neid kindlasti edasi tarvitada (nii raseduse kui imetamise ajal on kaltsiumivajadus suurem!).

Internetiavarustes arvati, et gaasivalusid tekitab D-vitamiini andmine (alates teisest elunädalast tuleb seda beebidele andma hakata). Tegin igaks juhuks eksperimendi ja ei andnud beebile viis päeva järjest D-vitamiini tilku, et näha, kas on muutust. Gaasiprobleem oli aga endine ning järeldasin, et see on lihtsalt paratamatu asi, mis tuleb „üle elada“, nagu foorumites paljud kirjutasid. Osad emad proovisid D-vitamiini marki vahetada ja mõnel olevat see ka aidanud. Mõni oli Soomest vee baasil tilku ostnud. Teised ütlesid, et vee baasil tilgad jällegi ei imendu nii hästi kui õli baasil. Et õlidega variante on erinevaid ja võiks katsetada. Osad soovitasid lapsele probiootikume (näiteks Gefiluse tilgad) juurde anda. Seda viimast otsustasin mõne aja pärast ka proovida.

Paljudel beebidel hakkavad gaasivalud juba 2. või 3. elunädala paiku ja need võivad kesta nii lühemalt kui pikemalt (mitu kuud). See pole lihtne aeg, beebi vaevleb ja nutab tihti ning seda on kurb pealt vaadata. Lohutuseks võib öelda, et ükskord see ikkagi lõppeb ja siis on teil kodus taas rõõmus naeratav beebi. Seni püüdke vaesekest aidata, pakkudes talle palju lähedust. Gaasid on kõikidel inimestel, kuid beebide puhul seisneb probleem selles, kuidas neid välja saada. Nad ju peamiselt lamavad ja ei ole liikuvad. Leevendust aitavad pakkuda võimlemine, kõhuliolek, lapsevanema kõhul magamine, beebi kandmine kõhukotis või kandelinas, vannitamine, soojus (apteegist saab osta väikese geelkoti, mille saab soojaks lasta ning beebi kõhule asetada).

Kuna sel perioodil oli beebil nuttu hästi palju ja lohutada polnud justkui võimalik, hakkasime kaaluma, kas peaks talle ikkagi lutti andma. Rind ei olnud enam see üks kindel rahustamise vahend, mis alati aitaks (sest kõhuvalu oli liiga suur). Lutiga olid mul alguses kahetised tunded. Ühelt poolt olin kuulnud korduvalt soovitusi seda üldse mitte kasutada. Rikkuvat ära lapse imemisvõtte ja teab mis veel. Väga paljud lapsed on aga siiski lutiga üles kasvanud. Lähtusin lõpuks ikkagi meile antud soovitusest, et pakkuda seda siis, kui imetamine on selgeks saanud. Nüüdseks oligi see toimunud ja ostsime ortodontilise Curaproxi luti. Olin kuulnud, et kõik lapsed lutti ei võta ning osadel sõltub see konkreetsest lutist (peab erinevaid proovima). Meie beebi võttis Curaproxi oma kohe omaks ning teda oli nüüdsest kergem nutuhoogude ajal rahustada. Imemisvõtet see kuidagi ära ei rikkunud. Tagantjärgi mõeldes oli see tõesti õige otsus, kuigi olen nõus, et seda võiks kasutada nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik.

Kolmandal nädalal hakkas beebi uusi häälitsusi tegema. Päeval magas ta nüüd korraga umbes 2 tundi. Autos turvahällis või vankris olles ka rohkem. Imetamine sujus nüüd palju paremini ja oskasin seda teha nii pikali, istudes kui autos. Vahepeal käis meil kodus ka armas fotograaf Kerli Halliste (kes jäädvustas ka meie ootusaega) ja saime oma perest esimesed pildid tehtud. Tasapisi hakkas meil kodus süsteem tekkima ja olime uue elukorraldusega harjumas. Kontrollimatuks teguriks jäid aga endiselt lapse gaasivalud ja minu uni. Enne, kui asun neljanda elunädala juurde, käsitlen uneteemat natuke pikemalt.

Vastsündinu uni

Üks oluline teema, millest rääkima peab, on lapse uni. Olime elukaaslasega esimestel nädalatel peaaegu magamata. Kuna vastsündinu magu on tibatilluke, sööb ta tihti ja korraga vähe. See tähendab, et söötmist tuleb ette ka öösiti. Minul algas keeruline suhe unega tegelikult juba raseduse ajal (varsti kirjutan ka sellest pikemalt) ja seetõttu ei olnud öine ärkamine selles mõttes midagi uut. Kui naine on harjunud magama 7-8 h iluund järjest ning siis hakkab järsku pihta üks unejupitamine, võib see esialgu üsna rängalt mõjuda. Beebid on muidugi erinevad ja väidetavalt on ka neid, kes magavad algusest peale terve öö järjest. Enamasti leiab (vähemalt alguses) aset aga selline ühe, kahe, kolme tunni tagant ärkamine ja söötmine. Kui beebi magab eraldi voodis, tähendab see ema jaoks ka öö jooksul korduvalt voodist püsti tõusmist. Natukene lihtsam on siis, kui beebivoodi on asetatud vanemate oma kõrvale ja sellel on üks külg eemaldatud. Siis saab ema söötmise ajaks sealt beebi lihtsalt enda kõrvale tõsta. Üks variant oleks olnud beebiga samas voodis kõrvuti magada. Kaisusmagamine tundus esialgu aga võimatu missioon, sest kartsin talle lihtsalt peale vajuda. Samuti ei osanud ma leida magamiseks mugavat poosi. Olin sundasendites. Käed surid pidevalt ära, selg andis hommikul tunda jne. Öösiti imetasin enamasti mitu korda ja asetasin poja pärast söötmist tagasi võrevoodisse (mis asus kohe meie voodi kõrval). Söötmine võttis esialgu rohkem aega ja uni oli väga hakitud. Minu magamise vähesus oli ka sellest tingitud, et olin koguaeg valvel olekus ja ei suutnud end lõdvaks lasta. Kuulatasin beebi igat liigutust. Peale söötmist ei tulnud mul ka alati kohe uni peale. Magades oli tihti tunne, et näen rohkem unenägusid ja päris sügavasse unne ei vajugi. Tundsin, et magamatusega seoses oli mul ka mälu tavapärasest kehvem. Unevähesus mõjus uimastavalt. Loodus on teinud aga nii, et ema suudab isegi vähese unega päeval lapsega toimetada ja kõik vajaliku ära teha. Organism kohaneb ja harjub vähema unega.

Kui magamatusest ükskord silmade ees sõna otseses mõttes virvendama hakkas, andsin taas võimaluse koosmagamisele. Harjusin sellega lõpuks ka ära ja leidsin asendi, mis mu seljale enam kurnavalt ei mõjunud. See tähendas külili magamist nii, et allpool olev õlg jääb padja alla. Väga lihtne muudatus, kuid aitas palju. Beebi magas kord ühel, kord teisel küljel. Lebasime alati vastamisi ehk näod teineteise poole. Nii oli hea ka vajadusel kiirelt imetama hakata, ilma et laps täitsa üles ärkaks. Uni muutus esimeste nädalatega võrreldes küll paremaks, kuid oli endiselt hakitud. Imetamisnõustaja soovitas magada ka päeval, beebiga samal ajal. Abiks olid pimendavad kardinad ja silmaklapid. Lühikeseks jäänud ööde puhul ongi päeval magamine olnud nö pääsetee.

Magamatus muudab inimest tavapärasest närvilisemaks. Võib ette kujutada, et kui ema normaalselt magada ei saa, on ta kergesti ärrituv, muutub uimaseks ja tal on kehv enesetunne. Ka meil tuli sel perioodil elukaaslasega vahepeal (minu algatatud) nääklemist ette. Õnneks on meil juba varasemast olnud komme omavahel kõigest rääkida. Pidev kommunikatsioon ja mõistmine on võti. Siinkohal soovitus meestele – andke see närvilisus esmakordselt emaks saanud naisele lihtsalt andeks. Beebi puhul on kõik pidevas muutumises ja ka tema uni muutub ühel hetkel pikemaks. Esimestel nädalatel saab mees naist toetada näiteks süüa tehes ja koduse majapidamisega tegeledes. Samuti mähkmevahetuses, vannitamisel abistamisel ja beebi hoidmisel, et naine saaks mõne vajaliku argitoimingu kiirelt ära teha.

Kujutan ette, kui palju keerulisem võib olla nendel, kellel partneriga juba enne lapse saamist probleemid esinevad. Kui keegi peaks mingil (naiivsel) põhjusel arvama, et lapse saamine kehva suhet kuidagi paremaks teeb, siis nii see kindlasti pole. Paremaks läheb tasapisi aga see, mis on eelnevalt juba hea olnud. Kui on harmooniline kooselu ja ennekõike ollakse ka parimad sõbrad, viib lapsesaamine suhte aga järgmisele tasemele küll. Vanemate omavaheline suhe on kui vundament, millele ühine kasvatustöö rajanema hakkab. Sellepärast on partneri ehk tulevase laste ema või isa valik üks olulisemaid otsuseid elus. Koostöö peab olema hea, et asjad sujuks.

Beebi neljas elunädal

Tasapisi hakkas poeg üha uusi häälitsusi tegema ja tema hääl muutus ka tugevamaks. Käed ja jalad ei tudisenud enam nii, nagu päris vastsündinul. Ka vannis lasi ta oma käed rusikast rohkem lahti. Söömine muutus kiiremaks. Ta suutis kauem üleval olla. Beebit kimbutasid aga endiselt gaasivalud. Helistasime nõu saamiseks „Lastearst kuuleb“ infotelefonile (1599) ning saime soovituseks Gefiluse D-vitamiiniga probiootikume andma hakata. Kui nädalaga paremuse märke pole, siis see ei aita. Nii hakkasimegi tegema. Olgu veel öeldud, et gaasivaludes lapse nutt võis vahepeal kõlada kui tõeline hädakisa, meeleheitlik ja lohutamatu. Harvematel kordadel ka hüsteeriline. Nutmine on ju tegelikult täiesti normaalne asi, kuid selline „nututeraapia“ paneb lapsevanema närvid kindlasti proovile. Lohutuseks saab öelda, et sellega harjub tasapisi ära. Aja möödudes hakkad aru saama, mis põhjusel laps konkreetsel ajahetkel nutta võib ja kuidas teda lohutada. Siis ei lasegi sa nutul nii kaugele minna, kuna oskad kohe reageerida.

Sel nädalal käisime esimest korda ka lastearsti juures kontrollis. Ta soovitas lapse füüsilise arengu toetamiseks lugeda paari raamatut – Reet Raukase „Nüüd ma tulen“, Hille Maasa „Sinu lapse areng esimesel eluaastal“ ja Maarja Säde „Minu aktiivne beebi“. Kuna ilm oli fantastiliselt soe ja ilus, püüdsime palju jalutamas käia. Kui seni oli laps peale söömist enamasti iseenesest magama jäänud, siis nüüd juhtus üha enam, et ta jäi ärkvele. Ka lihtsalt luti imemine ei pruukinud teda enam magama aidata. Kui peale imetamist kikivarvul eemale hiilida püüdsin (end hiirvaikselt voodist välja rullides), ta ärkas. Seega hakkas beebi magamapanek muutuma keerulisemaks. Teda tuli selleks aitama hakata.

Rutiini meil selleks ajaks tekkinud veel ei olnud. Kõik oli kaootiline. Võis juhtuda ka seda, et laps sai magama alles südaööst. Asi oli selles, et magamapanek võis võtta mitu tundi aega (taaskord see gaasivalude teema, pulkaajamine, punnitamine, vähkremine). Olin lugenud, et beebi puhul oleks parim aeg magamaminekuks kella 19-21 vahemik. Gaasivalude tõttu tundus aga, et vähemalt hetkel pole graafiku järgi võimalik midagi teha. Lastearst ei näinud selles õnneks probleemi ja ütles, et on tähtis, et lapse graafik sobituks lihtsalt pere elustiiliga, siis ongi kõik korras. Täpsemat päevagraafikut võib hakata hiljem harjutama.

Sirvisin üht uneraamatut („Minu lapse uni“), kus oli kirjas, et vanemal tasub hakata tähele panema lapse unisuse märke – silmade hõõrumine, haigutamine jne. Siis tulekski laps magama panna. Ideaalis võiks lapse võrevoodisse asetada ja iseseisvalt uinuda lasta. Etteruttavalt võib öelda, et esimesel kolmel kuul ei õnnestunud see iseseisvalt magama jäämine küll kuidagi. Kui laps jäi oma voodisse üksinda, isegi unisena, siis hakkas ta lihtsalt nutma. Alguses vaikselt ja järk-järgult juba tugevamal toonil. Beebigrupist olin lugenud, kuidas osad beebid jäävad kui võluväel ise magama – paned aga voodisse ja uinub. Nendel vanematel on elu kindlasti lihtsam. Siiski tundub, et selline asi on pigem erand ja beebi magamasaamise probleemid on klassika! Päev enne ühekuuseks saamist naeratas beebi mulle esmakordselt (seni oli ta naeratanud ainult unes). See tegi südame soojaks.

Poiss naeratas üha enam ja suhtles minuga oma beebikeeles. Ühel hetkel oli nii, et kui lapsega rääkisin, siis ta kuulas ja häälitses vastu. Märkamatult oli toimunud suur arenguhüpe. Tasapisi hakkas tal ka rohkem süljeeritust tekkima. Hakkasime kasutama kaelaseotavaid ilalappe. Neid lappe tasub suuremas koguses koju valmis osta, sest ühel hetkel võib päevas ka mitu tükki kuluda (loe: need saavad läbimärjaks, kuna sülge voolab ojadena).

Tegime esimest korda ka pikema väljasõidu Tartusse, kus külastasime (esimest korda peale minu rasedaks jäämist) spaad. V-Spa meeldis meile väga. Käisime seal kordamööda, sest nii väikest beebit me siiski spaa poolele kaasa võtta ei tahtnud (kuigi osad seda teevad). Ujutasime teda hoopis hotellitoa vannis. Lapse esimene öö koduseinte vahelt väljaspool möödus hästi. Uus koht teda ei morjendanud ja reisivoodi kõlbas ka esimeseks uneks. Järgmise une magas ta meie vahel. Suveilm oli vahepeal ikka meeletult kuumaks läinud. Lausa haruldane nähtus meie vihmaste suvede jadas. Oli näha, et laps higistab. Keskpäeval olime seetõttu enamasti toas või kuskil jahedas ning jalutamas käisime pigem õhtuti. Ostsin talle Sternumi poest siidist riided. Need pidid sellise palavusega kõige paremad olema. Ja olid tõepoolest – nendes ta enam ei higistanud.

Tegime veel ühe sõidu, sest Pärnus toimus Rõõmsate Laste Festival. See oli vahva üritus. Imetada sai beebitelgis (kiiduväärt asi!), kus pakuti ka tasuta mähkmeid ja puhastusvahendeid. Tänapäeval on ikka hoopis teised võimalused, kui meie vanemate ajal olid. Tore füsioterapeut Maarja Säde (kelle raamatu olime eelnevalt soetanud) jagas meile nippe titaga võimlemiseks ja sellest vestlusest inspireerituna soetasime beebile ka tegelusteki.