Siit postitusest saab lugeda, milline oli minu poja sünnilugu ja kuidas toimub vettesünnitus (ehk sünnitamine vanni). Selle kirjutamiseks kulus mul ligi 3 kuud. Kirjutasin seda nimelt jupiti nendel (esialgu harvadel) pausidel, mis beebiga askeldamise kõrvalt tekkisid. Täpselt nii intensiivsed (ja väga ilusad!) ongi need esimesed kuud olnud, aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses.
Panen oma poja sünniloo siia kirja esiteks seetõttu, et hiljem on endal hea meenutada. Samuti on mitmed tuttavad selle kohta küsinud ja loodan, et ehk on kellelgi kirjapandust ka midagi õppida. Etteruttavalt ütlen veel, et minu sünnituskogemus (ehk vettesünnitus) oli positiivne ja kirjapanduga soovin esmakordseid rasedaid eelkõige inspireerida ning julgustada. Sünnitus on tõesti äärmiselt intensiivne, kuid ühtlasi ka vägev kogemus, mille ärategemisel saad aru, et naised on vinged ja suudavad kõike. Rõhutan ka seda, et inimesed ja kogemused on erinevad ning minu arvamused ei pretendeeri kindlasti absoluutsele tõele.
Aga nüüd kõige tähtsama juurde ehk minu poja sünnilugu. Viimastel nädalatel, kui olin töölt juba koju jäänud, tegelesin tasapisi suursündmuseks ettevalmistamisega. Ostsin haiglakotti viimaseid tarbeid. Koristasin kodu ja paigutasin asju ümber. Raseduse lõpus tabas mind pesapunumisinstinkt, mis väljendus muuhulgas ka selles, et ostsin kokku hulga karpe, kuhu igasuguseid toas vedelevaid asju silme eest ära organiseerisin. Lugesin läbi ka paljude poolt soovitatud Ina May Gaskini raamatu „Loomuliku sünnituse teejuht“, mis mõjutas mu vaadet loomulikule sünnitusele väga sügavalt. Soovitan seda lugeda igal esmarasedal, kes loodab, et kui vähegi võimalik, sooviks ta loomulikult sünnitada.
Mõned päevad enne sünnitust rääkisin telefonis oma individuaalse ämmaemandaga (imeline Siiri Ennika). Mul oli tekkinud palju küsimusi, millele ta lahkelt ja kannatlikult vastas. Arutasime läbi ka sünnitusplaani (leht, mida rase täidab oma sünnitusalaste ootuste, soovide ja valikute kohta). Mõtlesin peale seda kõnet, et küll on tore, et leidub nii heatahtlikke ja rasedatest hoolivaid inimesi. Kes tõepoolest soovivad, et naistele oleks sünnitamine muuhulgas ka ilus ja – kui vähegi võimalik – loomulik kogemus.
LOOTEVEED NIRISEVAD
Ärkasin 27. aprilli hommikul selle peale, et natuke lootevett nirises voodisse. Olin kuulnud, et looteveed tulevad tavaliselt ära ikka suurema sahmakana, kuid antud kogus oli väga väike. Seetõttu ma erilisse ärevusse ei sattunud, kuid äratasin igaks juhuks ka elukaaslase üles. Tõusin püsti ja peagi nirises veel natuke vett. Igaks juhuks andsin teada ka oma ämmaemandale, kes soovitas asja edasi jälgida, kuid ütles, et kui rohkem tegevust ei kaasne, pole see tõenäoliselt midagi tähelepanuväärset. Paari tunni jooksul nirises vett aga edasi, vahepeal sees ka lima ja heleroosat verelaadset ollust. Selle peale ütles ämmaemand, et siis sätib ikkagi sünnitust. Ta küsis, et kas tunnen ka emaka kokkutõmbeid. Tol hetkel ma veel (kogenematusest) ei teadnud, et see vahepeal toimuv pakitsus, millele järgnes kõhu kõvaks tõmbumine, ongi emaka kokkutõmbumine.
Vee nirisemine jätkus ja kestis kuni õhtuni. Ise olin kuidagi eriliselt rahulik. Kuna meil polnud tol hetkel aimugi, kui kaua võib tuhude saabumiseni aega minna, tegime elukaaslasega veel viimased kodused toimetused ära. Sealhulgas koristamine, söögitegemine, haiglakoti lõplik kokkupakkimine jne. Jõudsime isegi aknad pesta. Sünnitustegevuse edenemise kohta tegin päeval jooksvalt ka märkmeid (kuni selle hetkeni, mil asi juba nii intensiivseks muutus, et see lihtsalt enam võimalik polnud).
Päeval helistasin igaks juhuks ka Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitajate vastuvõttu, et valveämmaemandalt küsida, millal tema soovitaks haiglasse tulla. Soovitus oli, et kuskil 12 tundi pärast vete nirisema hakkamist võiks haiglasse pöörduda ja kui sünnitegevus pole siis veel alanud, kutsutakse 18 tunni möödumisel sünnitus esile. Esilekutsumise ja sekkumise mõte hirmutas mind. Olin kuulnud, et mõnel juhul võivad sekkumised viia järgmiste sekkumisteni, mis omakorda pikendab kogu protsessi. Mõtlesin, et kui vaja, siis vaja, kuid südames lootsin, et tegevus hakkaks enne ise peale.
Sain ka soovituseks minna jalutama (protsessi intensiivistamiseks) ning seda me elukaaslasega õhtupoolikul ka tegime. Jalutades külastasime ka minu vanemaid (kes elavad meie lähedal) ning andsime aimu, et meie põnn on lähiajal saabumas. Käisime korra veel apteegist läbi (kuuldes, et mul veed nirisevad ja ma rändan ringi, oli apteeker mõistagi väga üllatunud). Pärast seda läksime Al Mare Grilli õhtust sööma.
Kui toit oli lauale toodud, tuli meil aga paraku paluda see kiirelt kaasa pakkida, sest oma kõige esimese tuntava tuhu kogesingi just sealsamas. Etteruttavalt öeldes jäigi see ainukeseks paljuräägitud „merelainet“ meenutavaks tundeks – et algas tasakesti ja muutus kõhus järjest tugevamaks. Ehmatusest tulid pisarad silma. Tuhu ajal ma rääkida ei saanud, muutusin korraga ülitõsiseks ning elukaaslane sai vihjest aru. Seadsime sammud kärmelt kodu poole. Seal õnnestus mul kaasavõetud toit õnneks enne suuremat tuhutamist ära süüa. See oli hea, sest eesootav protsess eeldas jõudu ja energiat.
TUHUD ALGAVAD
Olin kuulnud, et sünnituse alguses tunnevad paljud naised päevadelaadset valu. Minu puhul ei saanud sellist paralleeli aga tõmmata – need kaks ei olnud sarnased, v.a. see, et asusid kõhupiirkonnas. Tegemist oli tugeva tundega, mis mu keha kuidagi instinktiivselt sobivat poosi otsima pani. Kuigi perekoolis ja joogas harjutati „õiget hingamist“ (pikalt, sügavalt sisse ja välja), aitas see mind ainult alguses. Pärast sobis enamasti hoopis kergelt lõõtsutav, kiirem hingamine. Soovitus „usalda oma keha“ peab siinkohal absoluutselt paika.
Esialgu kestsid tuhud umbes tund aega 5-8 minutiliste vahedega. Ämmaemand kirjutas, et kui tuhude vahe peaks juba alla 5 minuti muutuma, on nad „asisemad“. Umbes kella 21 paiku algasidki kodus regulaarsemad valud ehk üsna ruttu olid vahed 5 minutit ja alla selle. Olin teoreetiliselt saanud hea ettevalmistuse (dr Google ja perekooli loengud) ja oma individuaalse ämmaemandaga pidevas kontaktis ning võib-olla polnud mul just sellepärast tunnet, et peaks kohe sünnitusmajja tormama (tagantjärgi tarkus: õigesti tegin).
SÜNNITUSVALU JA TUHU OLEMUS
Ja nüüd kõige põnevama osa juurde nende jaoks, kel see elu suursündmus alles ees. Kui küsite, et milline on sünnitusvalu, siis minul jagunes selle asukoht justkui kolmeks – seljas, kõhus, tagumikus. Esimene, ajaliselt kõige pikem osa paiknes kõhus (algasid tuhud, mis olid juba üsna kiirelt väikeste vahedega). Tuhu oli oma olemuselt selline, et esmalt tõmbus kõht hästi kiirelt kõvaks ning sellele järgnes tugev valuaisting. Sellel ajal ei saanud muud teha, kui olla oma valitud poosis ja hingata. Esialgu püüdsin välja hingata aeglaselt, kuid hiljem mõjus (sõltuvalt korrast) paremini hoopis kiire (veidi hingeldamist meenutav) hingamine.
Tuhude vältel tundusin mina olevat enamjaolt nö „kõrvalistuja“ rollis. Minu keha oli „roolis“ ja teadis ise, mida teha. Siinkohal ütleksin (vähemalt enda puhul), et õpitud sünnituspoosid ja jooga olid küll tore teadmine, kuid kui protsess reaalselt toimuma hakkas, ei tulnud mulle eelnevalt õpitu enam meeldegi. Mu keha tunnetas täpselt, et näiteks pikali või külili olla pole absoluutselt võimalik ning tuhu „ülehingamiseks“ pean hoopis istukil või püstiasendis olema. Püüdsin aeg-ajalt ka poosi vahetada, sest nagu ka perekooli loengutes palju räägiti, mõjub liikumine sünnitustegevusele (avanemisele) pigem kiirendavalt. See on abiks kõhubeebile, kes mööda sünnituskanalit vingerdades edasi peab liikuma.
Kõik tuhud ei olnud ühesugused – oli leebemaid ja intensiivsemaid. Nende vahepeal olid lühikesed pausid, mil end koguda, lõdvestada ja (kiirelt) puhata. Mingil hetkel sobis mulle tuhutada just diivani serval istudes, seljatagune patju täis topitud (et mu selg oleks sirgelt). Kui oleksin sel hetkel haiglas olnud, oleks sobinud ilmselt järil istumine. Kella 23 paiku oli asi sealmaal, et ämmaemandaga suhtlemise võttis üle mu elukaaslane, kes temalt saadud juhtnööre edasi andis. Vahepeal hädaldasin parajas koguses ning poetasin ka mõned pisarad, aga see käib ju asja juurde.
Varsti jooksin tualetti, sest mul läks (lausa kahel korral) kõht lahti. Teadsin, et see on tavapärane ja hea märk, sest organism puhastub. Infoks esmarasedale – selline „puhastumine“ võib teil ka hiljem haiglas toimuda. Ka nii, et tualetti ei jõua. Ämmaemandatele on see aga täiesti tavaline nähtus, seega pole valehäbi tarvis tunda – pinges olemine pigem aeglustab sünnitustegevust.
Kätte jõudis öö ja kuna mul ei olnud absoluutselt aimugi, kui kaua tuhutamine kesta võiks, mõtlesin, et proovin voodisse minna. Ämmaemand oli soovitanud nii palju puhata ja energiat säilitada, kui võimalik. Liikusingi teise tuppa, kuid lamada ei olnud mugav ning mulle sobis ainult voodi serval istumine. Seetõttu istusime elukaaslasega mõnda aega seljad vastamisi (et mu selga toetada). Proovisin tuhude vahepeal maksimaalselt keha lõdvestada ja puhata. Panin korraks silma kinni, aga tuhude vahed olid varsti juba nii lühikesed, et need hakkasid justkui üheks sulanduma (tagantjärgi tarkus: see tähendas kiiret avanemist). Tunnetasin, et kõik muutub veidi intensiivsemaks ja kraapisin küüntega voodit (see aitas küll! 🙂 ). Veidi leevendust pakkus ka kiirelt sisse-välja hingamine (lõõtsutades).
Korraga hakkas väga külm. Lausa nii külm, et hakkasin värisema. Haarasin hommikumantli. Siis tuli järgmine tuhu ja hakkas hoopis meeletult palav. Selline temperatuuri vaheldumine kestis mõnda aega. Kella 2 paiku öösel oksendasin – jälle see keha puhastumise teema.
Poole 3 paiku hakkas valu asukoht kehas justkui muutuma. Teine (ehk kõige lühemat aega kestev) tundmus tekkis mul alaselga. Tuhud olid endiselt umbes 3-minutiliste vahedega ja nüüd sulasid need juba kokku ehk ühe järeltunne polnud veel jõudnud päris raugeda, kui juba järgmine peale tuli. Ämmaemand saatis sõnumi, et see on edenemise märk. Ta soovitas käia tihti pissil ning minna duši alla.
Seda ma ka tegin. Duši alla minek aitas päris kõvasti selga tekkinud valuaistingut leevendada, seega soovitan seda kohe kindlasti proovida (ka haiglate sünnitustubades on duširuum olemas). Ühelt emalt kuulsin, et tema oli peaaegu kogu sünnitegevuse aja duši all istunud. Miks mitte. Igatahes, kuuma vett seljale lastes ei möödunud just eriti palju aega, kui mul tekkis seeklassikaline “kakatunne” (tagantjärgi tarkus: avanemine oli kodus olles jõudnud peaaegu maksimumini ehk tasapisi hakkasid juba tekkima pressid). Kell oli umbes 3.
See oli märksõna, mida ämmaemand ootas ja nüüd soovis ta minuga telefoni teel rääkida. Leppisime kokku haiglasse sõitmise. Mul õnnestus väga vaevaliselt soojemad riided selga ajada ja vahepeal aitas elukaaslane mul seisvas asendis tuhusid üle hingata (ta pani käed ette ja mina toetusin nendele). Hädaldasin paar korda, et mina ikka ei suuda ja ei saa. Tagumikus (vähemalt tundus nii) oli intensiivne tunne (pidigi olema, sest tegelikult olin jõudnud kolmandasse faasi). Kuna nägin, milline mõju oli olnud veel, siis lootsin, et sellest tuleb vettesünnitus ja et vanniga tuba oleks vaba.
HAIGLASSE MINEK
Auto oli pargitud maja ette, läksin tagaistmele põlvili, võtsin peatoest kinni ja olin näoga tagaklaasi poole. Autos möödus umbes 3 tuhu. Kui kohale jõudsime, oli mu armas ingel-ämmaemand Siiri juba ukse juures ootamas. Varahommikul, täpselt kell 4 astusime Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusmaja uksest sisse. Andsin kotist oma dokumendid ja muud paberid (sünnitusplaan, anesteesialeht) ning hingasin (elukaaslasele toetudes) üle järgmise tuhu. Lisainfoks – valides individuaalse ämmaemanda, aitab tema hiljem kõik paberid täita. Sünnitaja saab selle etapi vahele jätta ja sünnitustuppa liikuda (kui asi muidugi juba sealmaal on).
Läksime lifti ning seal tegin tuhujärgselt esimest korda punnitavat häält. Ämmaemand ütles hiljem, et siis algasid „pressid“. Jõudsime õigele korrusele ja kiirustasime kohe sünnitustuppa. Õnneks oli vanniga tuba vaba. Esialgu ma aga vanni veel ei jõudnud, sest istusin järile, kus ämmaemand mind üle vaatas. Minu suureks üllatuseks teatas ta, et kohe on käes täisavatus (emakakael avaneb, kuni saavutab 10 cm) ja ta tunneb juba lapse pead. See tähendab, et peaaegu kogu avanemisprotsess oli kodus toimunud. Tagantjärgi analüüsides võib öelda, et kodune turvaline keskkond (ja seal võimalikult kaua viibimine) ning püstised asendid (istukil olemine ja seismine) kiirendasid avanemisprotsessi.
Olin internetist lugenud, et vahel tekib naistel pressitunne küll, kuid kuna avatus pole veel piisav, siis tuleb seda „kinni hoida“. Siiri andis mulle aga loa pressida, sest olin nüüd saavutanud täisavatuse. Kui seni oli kõik toimunud justkui iseenesest (tuhud, valuaistingud) ja minu asi oli sobiv poos leida ja hingata, siis nüüd tundsin, et pean hakkama ise midagi tegema. Keha tekitas pressimiseks sobiva tunde, kuid mina pidin selle pressimise ise teostama. Esmakordse sünnitajana ei teadnud ma, kuidas seda teha. Tagantjärgi võib öelda, et see tunne oli ehk kõige sarnasem pesuehtsale……kakamisele. Paar esimest pressi tegin järil. Kuna tegevus tundus väga intensiivne olevat, soovitas ämmaemand vanniminekut. Vees sünnitamine oligi olnud minu esialgne suur soov.
VETTESÜNNITUS
Siiri oli vannivee juba varem jooksma pannud. Minu jaoks oli vesi pigem jahe, kuid mõistagi ei saa see temperatuur olla antud olukorras liiga kuum. Natuke palusin siiski vahepeal soojemat vett juurde lasta, sest mul tekkisid külmavärinad. Keha hakkas kontrollimatult värisema. Ühelt sõbrannalt kuulsin, et külmavärinad tekkisid ka ilma vannis olemata, seega ilmselt on see midagi, mida paljud kogevad. Vann aeglustas pressitunde tekkimist. Presside vahel oli nüüd piisavalt aega, et puhata. Puhkamise ajal oli peaaegu täiesti valutu olla ja ütleksin, et minu jaoks olid pressid palju kergemad kui avanemisperioodi intensiivne tuhutamine (välja arvatud see paljuräägitud „tulering“, milleni kohe jõuan). Proovisin vannis erinevaid asendeid – käpuli, selili, kükkis. Siiri soovitas vanni otsa poole seljaga istuda (ehk nagu klassikaliselt vannis käiakse) – siis sai ta tegevust ka paremini kontrollida. Antud vanni puhul oli ehk miinuseks see, et seal otsapool istudes ei olnud oma käsi kuskile toetada. Selle mure lahendas aga elukaaslane, kes mu selja taga käsi toetas. Ja nüüd üks nipp nendele, kes sünnitavad sarnasesse vanni, nagu ITK-s (piklik, vaata pildilt). Kui oled väiksemat kasvu naine, siis on hea istuda vanni otsa, lasta mehel sinu selja tagant käsi toetada ja oma jalad vanni keskel olevatele käepidemetele toetada.
Olles läbi lugenud ülalmainitud (I. M. Gaskini) raamatu, teadsin, et sünnituse ajal on täiesti OK süüa ja juua. Jooma peaks kohe kindlasti, sest kogu selle hingamise ja hingeldamise juures hakkab suu meeletult kuivama. Veejoomise meeldetuletamisega tegeles mu elukaaslane.
Mäletan, et „ühe pressi ajal“ (tunne, mille keha tekitab, et anda Sulle märku võimalusest pressimiseks) jõudsin tegelikult enamasti umbes 3 korda järjest kiirelt ja sügavalt sisse hingata ning seejärel pressida. Õppisin protsessi käigus, et jalgade toetamine kuskile kindlale pinnale annab efektiivsust kõvasti juurde. Lihtsalt vees “hulpides“, jäi minul jõudu kuidagi väheseks. Kõik pressid tulemuslikud polnud (jaks sai otsa), aga pärast jalgade toetamise äraõppimist läks paremaks. Esialgu tundus mulle, et kas ehk pressin liiga nõrgalt, et lapse peanupp hakkab paistma, kuid liigub siis tagasi. Tasub aga teada, et see peabki nii olema, et pressides liigub beebi pea väljapoole ning peale seda taas veidi sissepoole tagasi.
Siiri kinnitas, et teen kõik õigesti ja väljutusperiood võibki teinekord mitmeid tunde aega võtta. Selline edasi-tagasi mänglemine toimub mõnda aega, kuni tekib „tulering“. See tähendab, et beebi pea ei liigu enam sissepoole tagasi, vaid jääb pidama. See on väga kõrvetav tunne, kuid ülalnimetatud jalgade toetuse strateegiat rakendades saab sellest järgmise pressiga üle. Ootasin seda järgmist pressi ja püüdsin kõik oma jõuvarud kokku võtta, et teha see tähtis press, millega lapse pea välja tuleks. Väga palju oli abi elukaaslase motiveerivast jutust. Ta nägi lapse pead ja ütles, et beebil on päris korralik juuksepahmakas – ilmselt saab hakata tukka loopima. Väike huumor mõjus motiveerivalt ning järgmise pressi saabudes jäi peakene välja. Oli ikka kergendav tunne küll. Järgmise pressiga sündis juba kogu ülejäänud keha, nö välja ludisedes.
LAPSE SÜND
28. aprillil kell 06.43 sündis meie perre poeg. Vaieldamatult kõige parem päev meie elus. Ja milline kergendus. Kui uhke tunne – tegingi ära! Ämmaemand haaras lapsukese ja pööras ta vee all kärmelt ringi, et peaaegu ümber kaela keerdunud nabanöör vabastada. Seejärel sain lapse kohe oma rinnale. Need esimesed hetked, kui uus ilmakodanik on sündinud, on tõesti kirjeldamatud. Laps tegi oma esimesed hingetõmbed ja vääksud. Tema kaks armsat silmakest hakkasid mind kohe uudistama. Küsisin elukaaslaselt mitu korda: „Kas sa suudad seda uskuda!?“ See väike krevetike, keda 9ndal rasedusnädalal ultrahelipildilt nägime, oli nüüd täiesti käegakatsutav pamp mu rinnal. Krimpsus, üleni lootevõidega kaetud, kuid sellegipoolest maailma kõige nunnum olevus. Imelik oli see, et ma ei nutnudki, kuigi eeldasin, et hakkan. Ilmselt oli see mingi filmidest mällu talletunud pilt, et kõik nutavad. See kõik ei jõudnud ikka veel kohale. Olin seda nii kaua oodanud ja nüüd oligi lapsuke kätel.
Meid aidati vannist välja ning läksime voodile pikali. Kui nabanöör oli lõpetanud pulseerimise, sai elukaaslane võimaluse see läbi lõigata. Oli olnud sitke teine. Laps oli koguaeg minu kaisus ehk olime nahk-naha kontaktis (selle olulisusest saab lugeda ülalnimetatud raamatust). Üsna varsti tekkis mul taas pressilaadne (siiski veidi nõrgem) tunne. Siiri ütles, et platsenta hakkab sündima ja surus veidi mu kõhule, et sellele kaasa aidata. Platsenta sündiski ühe pressiga. Olin sünnitusplaani kirjutanud, et soovin platsentat pärast sünnitust ka oma silmaga näha – seda ma ka sain. Samuti olin oma sünnitusalaste soovide hulka märkinud, et ilma tungiva põhjuseta (ülimalt suur verejooks vms näidustused) palun endale sünnitusjärgselt oksüdotsiinisüsti mitte teha. See süst tehakse mõnel pool ka niisama (vahel küsimatagi), igaks juhuks, ilma et tegelikult vaja oleks (eesmärgiga vältida liiga suurt verekaotust). Seda kiputakse tegema ilma näidustusteta, profülaktiliselt. Kui näidustused on olemas, siis tuleb see loomulikult teha.
Ämmaemand tegi mulle ka mõned ilupisted/õmblused, sest presside käigus oli väike rebend tekkinud (tavapärane nähtus). Rebendit ennast (ega selle tekkemomenti) polnud küll kuidagi tunda. Pisteid oli õrnalt tunda, aga see polnud mitte midagi hullu (tänapäeval kasutatakse ka veidi tuimestavat geeli). Need olidki viimased tegevused, mis sünnitusega kaasnesid. Nüüd olime valmis selle ilmaimega tutvust tegema ning puhkama. Ämmaemand kaalus ja mõõtis lapse ära ning keegi käis veel midagi kontrollimas. Lootevõide jätsime pesemata, sest nii on lapsele kõige kasulikum (see imendub üsna kiirelt ise).
Ka värskele issile anti võimalus olla lapsega nahk-naha kontaktis. Beebi asetati ta paljale kõhule ja nii tegid issi-poja esimese põgusa une. Mulle tundus, et kaaslane väsis läbielatust palju rohkem ära, kui ma ise. Mina olin elevusest ärkvel ja tahtsin vanematele helistada. Koridorist kuuldus ühe sünnitaja häälitsemist. Ta tundus olevat viimasele faasile lähenev. Soovisin talle mõttes kõike head ja jõudu. Minul oli see aga tehtud. Nüüd olingi teada saanud, mida tähendab sünnitamine.
Saime ka teada, et peretoad on hetkel kõik hõivatud. Need on toad, kus värsked lapsevanemad saavad oma maimukesega omaette olla. Haiglas on ka ema ja lapse palatid ning ühispalatid, kuid loomulikult eelistab enamik ikka peretubasid. Jäime seega peretoa ootejärjekorda. Kuna lapsuke sündis varahommikul, oli lootust, et keegi vabastab ehk enne lõunat mõne toa. Sünnitustoast ei pidanud me kohe välja kolima. Õnneks vabanes enne lõunat ka üks peretuba ja sinna me suundusimegi. Mind kärutati ratastoolis (peale sünnitust ei saa mõnda aega istuda, sest alakorrus on ülimalt hell) ja lapsuke oli mu süles pambuks mähitud.
KOKKUVÕTE
Kõik inimesed ja kogemused on erinevad. Kuigi kõik ei lähe kahjuks alati nii, nagu sooviksime ja on hea olla teadlik, mida ka sellisel juhul teha, püüdsin ma sünnitusest mõelda ikkagi positiivselt. Valisin teadlikult pigem vabastava mõttelaadi. Sest pinges olek ja ülemuretsemine ei aita kuidagi – pigem tõmbab krampi ja aeglustab seeläbi sünnitustegevust. Teadsin, et see kogemus ei saa olema lihtne ega valutu. Mõtlesin aga, et tahan kogeda seda, mida ka teised naised juba aegade algusest peale kogenud on. Sünnituse ümber tundub selle jaoks, kes veel ei tea, nii palju salapära ja kahtlemata on see üks elu tähtsamaid sündmuseid. Kuidas see siis tegelikult käib ja milline just minul välja näeb?
Kuigi ma väga lootsin, et saan sünnitada loomulikult (ja et see oleks vettesünnitus), mõtlesin pigem nii, et tuleb, mis tuleb. Et olen avatud kõigele vajalikule, mida antud olukorras vaja teha. Sooviksin proovida vanni, aga kui seda pole, siis lähen duši alla. Sooviksin valuvaigisteid vältida, aga kui ma ikkagi ei suuda, siis ei suuda ja alustaks näiteks naerugaasist (üks leebemaid valutustamismeetodeid). Selline mõtteviis ei ajanud pingesse, vaid pigem vabastas.
Ämmaemand Siiri Ennika oli suurepärane valik. Ta on äärmiselt sümpaatne, meeldiv ja lahke. Vastab kõikidele küsimustele kannatlikult. Kuskil öeldi tema kohta ingel-ämmaemand, mis on väga sobiv termin. Tema meeldiv olek mõjus sünnitusel vabastavalt. Samas on ta vajalikul määral oma juhendamises ka konkreetne, mitte laialivalguv. Kui sooviksid ja eelistaksid võimalusel eelkõige loomulikku sünnitust ning ülalmainitud I.M. Gaskini raamatus kirjeldatu harmoneerub Sinu vaadetega, siis on Siiri õige valik.
Kui küsisin elukaaslaselt, et mis muljed temal läbielatust tekkisid, ütles ta, et iga mees võiks võimalusel sünnitamise protsessi juures viibida. Esiteks seetõttu, et olla kaaslasele toeks. Kuid samuti olevat oma lapse sündimise juures viibimine olnud äärmiselt vinge kogemus. Austus ja lugupidamine naistele, kes on selle läbi teinud.
SOOVITUSED ESMASÜNNITAJALE
Oma kogemust analüüsides võtaksin soovitused kokku järgnevalt:
- * Kui mõtled, et kas võtta individuaalne (tasuline) ämmaemand või mitte, siis mina soovitan seda väga. Tee selleks põhjalik uurimustöö, küsi teiste positiivsete kogemuste kohta, saa kandidaatidega ka kindlasti kokku, küsi palju ja vali just see, kes kõige toredam ja sobivam tundub. Individuaalne ämmaemand on ainult Sinu sünnituse juures ja ei jaga end tol momendil mitme sünnitaja vahel. See annab suurema kindlustunde, sest esimesel korral on ju kõik uus. Ämmaemand Siiri Ennika oli suurepärane valik.
- * Tee sünnituse ja selle etappide kohta põhjalikult eeltööd. Tea, mis valikud Sul on, mida mingil põhjusel tehakse, mis valutustamismeetodid on olemas jne. Loe läbi Ina May Gaskini „Loomuliku sünnituse teejuht“ või mõni muu asjakohane raamat.
- * Kui Sul on sünnitusega seoses mingeid konkreetseid hirme, siis aruta need enne läbi mõne meeldiva ja asjatundliku spetsialistiga. Leia neile vastuargument, lahendus. Sünnitustegevusele mõjub paremini see, kui oled stressi- ja pingevaba. Püüa mõelda sünnitusest kui võimsast kogemusest, mida tahad juba huvi pärast kogeda.
- * Külasta eelnevalt ka haiglat, kus soovid sünnitama minna. Tutvu saabumisel täita tulevate dokumentidega, parkimisvõimalusega, mine vaata sünnitustoad üle jne. Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Pelgulinna sünnitusmajas saad külastada perekooli loenguid, kus viiakse läbi ka majatuur.
- * Paki varakult kokku haiglakott koos dokumentide, sünnitusplaani, anesteesialehe ja muu vajalikuga.
- * Külasta mõnda rasedate jooga- või võimlemistundi. Mulle meeldis kõige rohkem Meelike Reimeri juhendatud jooga Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses. Soovitan valida selle tunni, mille alguses toimub ka vestlusring. Kui kohad on täis, lisa ennast ootejärjekorda – väga tihti kohad vabanevad.
- * Kui rasedus on kulgenud normaalselt ja tervisenäitajad on normis (sh ka ära tulnud veed on niisugused nagu peab jne), soovitaksin vähemalt kaaluda kodus võimalikult kaua viibimist. Kodune keskkond on kindlasti vabastavam, kui haigla oma. Kõik on tuttav ning julged siin ilma mingi häbitundeta häälitseda. Sellisel juhul ole muidugi pidevas ühenduses oma individuaalse ämmaemandaga. Kui oled aga hoopis veendunud, et haiglakeskkond tekitab turvalisema tunde, siis loomulikult talita nii, nagu õigeks pead. Usalda oma sisetunnet.
- * Soovitan avanemisperioodil valida istukil, kükakil, seisvaid jms „püstiseid“ asendeid. Võimalusel jaluta ja liigu nii palju kui võimalik. See kõik tõenäoliselt kiirendab avanemist (kuigi muudab ka tunnet intensiivsemaks). Tuhude vahepeal aga puhka ja lase end lõdvaks.
- * Kuigi ma ei jõudnud vannis liiga kaua olla, olen veendunud, et vettesünnitus pehmendas pressitunde intensiivsust ja ka tita saabumist. Kui oled vähegi veesõber, soovitan proovida vanniminekut. Kui vanni ei ole, proovi sooja dušši.
- * Joo sünnituse ajal kindlasti vett, sest hingamisest-häälitsemisest muutub suu kuivaks. Kui kõht on tühi, siis söö – energiat ja jõudu läheb väga vaja.
- * Vali oma sünnituse juurde ainult need inimesed, kellega tunned end täiesti vabalt ja turvaliselt. Kui lähedane isik peaks Sulle vastupidiselt mõjuma, siis oodaku ta parem ukse taga. Kui sobivat inimest pole, kaalu sünnitoetaja ehk doula kutsumist. Esmakordsele sünnitajale soovitan tugiisiku pidevat juuresviibimist väga.
Kui Sul tekkis küsimusi või tahaksid lihtsalt mõtteid jagada, siis kommenteeri allpool või kirjuta mulle kiri. Edukat sünnitamist!
Kui soovid teada, mis peale sünnitust edasi sai, siis kirjutasin siin ka oma poja kolmest esimesest elukuust.
- * * *
Jälgi mind KA facebookis, et olla uute lasteteemaliste postitustega kursis.
Soovid tulla üksi, kallima või perega pildistama? Otsid fotograafi ürituse, toote, kinnisvara pildistamiseks? Võta minuga ühendust siit.
Comments
