LAPSE KOLMAS ELUAASTA – 25.-27. ELUKUU KOKKUVÕTE (2A3K)

Tere, jonn!

Laps sai kaheaastaseks ja umbes kuu aega varem algas jonniperiood, mis läks aina intensiivsemaks. Jällegi – laste arengu seisukohast täiesti tavaline nähtus (kõik peavad selle arenguperioodi – kes millise intensiivsusega – läbi tegema). Vanemate jaoks on see aga korralik proovilepanek. Lisaks jonnile olid siin elamises populaarsed ka „ei“ ja „mina ise“. Kui tal midagi teha palusime, tuli enamasti vastuseks eitus. Teatud tegevused said tehtud ainult siis, kui lasime neid lapsel endal teha või nö kavaldasime ta üle.

Aeg-ajalt tekkisid ka nutuhood – vahepeal tundus, et need said alguse täitsa eimillestki. Laps võis protesteerimise hoos ka näiteks põrandale pikali viskuda. Midagi väga teha ei saanudki – nuttis ära ja siis asus muid tegevusi tegema. Vahel õnnestus tema tähelepanu kuidagi kavalusega mujale suunata. Kogenematul lapsevanemal võib esialgu tekkida tunne, et kas ma olen midagi valesti teinud? Mis asi see nüüd siis on? Kas teistel on ka nii? Kuid tasub lihtsalt natuke googeldada (tantrums, terrible two jne) ja juba jõuad veendumuseni, et see ongi see kurikuulus „kohutav kahene“ periood. Palju õnne ning head vastupidavust!

Jah, lapsevanem peab endale kindlaks jääma nendes punktides, mis on tõesti olulised (laps peab õppima vanemat ja tema sõna ning selle kodu reegleid austama). Aga väga tähtis on see, et ei tekiks nö võimuvõitlust. „Nii on … ja kõik!“ ei ole kindlasti lahendus. Eks see ole üks pidev suur selgitustöö. Selgitused peaksid olema lühikesed, ilma käsutamata edastatud ning lapsele üheselt mõistetavad. Muuhulgas peaks arvestama ka seda, et kaheaastane ei ole võimeline manipuleerima, nagu paljud ekslikult arvavad. Tal ei ole ju sellist elukogemuse pagasit, nagu lapsevanemal – seda ei tasuks ära unustada. Ta ei jonni meelega, et meid närvi ajada. See on tema jaoks lihtsalt selline arengufaas. Sina lapsevanemana pead jääma keerulistel momentidel rahulikuks. Teoorias oleme aga siinkohal kõik tihti tugevamad kui praktikas. Gordoni perekoolis räägitakse palju tunnete peegeldamisest. Võimalusel võiks jonnihoo ajal just seda meetodit kasutada (googelda lähemalt, et saada teada, millega täpsemalt tegu).

Vahel on lapsel vaja oma emotsioonid lihtsalt välja elada. On hea, kui lapsevanem on siis nendel momentidel lihtsalt olemas, toeks. Lapsele saab anda ka (omale sobivate variante piires) rohkem valikuid – siis tunneb ta end iseseisvana, olukorda kontrollivana. „Kas tahad juua piima või vett“?, „Vali nüüd ise 3 raamatut, mida me enne tuttuminekut loeme“ jne…

Kaheaastase lapse vaktsineerimine ja punasetäpiline lööve jalalabadel

Tegime riikliku vaktsineerimiskava/immuniseerimiskava järgi ära järjekordse vaktsineerimise. Öösel oli väike palavik, mis aga hommikuks taandus. See olevat normaalne reaktsioon. Aga järgmisel päeval tekkis lapse jalalabadele punasetäpiline lööve. Mitte kuskil mujal täppe/löövet polnud. Helistasin mitmesse kohta (lastearsti ja perearsti nõuandetelefonid jne), kuid väidetavalt ei ole lööve selle vaktsiini kõrvaltoimeks. Vähemalt mitte teadaolevalt. Samas öeldi, et võib-olla muutis vaktsineerimine organismi immuunsuse korraks nõrgemaks ja mõni viirus pääses ligi. Üks variant on näiteks enteroviirus, mille üheks sümptomiks on tõesti jalgadel ja/või kätel (peopesadel) tekkiv lööve. Selle puhul ei olegi midagi muud teha, kui oodata – pidavat ise mööduma (osadel 1-2 päevaga, teistel nädalaga). Pakuti veel nanoviirust või lihtsalt allergiat (viimasel juhul peaks Zyrtecit võtma). Järgmisel päeval oli lööve igatahes juba kadunud. Mingeid muid vaevuseid see ei põhjustanud, seega jäigi selgusetuks, et mis see siis täpsemalt oli.

Kas lapsel on unepaanika?

Mingil perioodil oli lapsel jälle rohkem öised ärkamisi. Neid saatis suur nutt. Olin kuulnud sellisest mõistest nagu unepaanika. Päris nii, nagu selle kohta lugeda võib, siiski polnud. Lihtsalt mingid tunnused olid sarnased – laps ärkab unest suure nutuga, ei lase ennast rahustada ega puudutada, vehib jalgadega jne. Miski ei rahusta teda ja tundub, et ta oleks justkui veel poolunes. Minul oli nendel momentidel täiesti abitu tunne, sest ükski katse olukorda leevendada ei mõjunud.

Lugesin ühest unenõustaja materjalist ka seda, et kui lapsel on jäänud enne und mingid tegevused pooleli või magamajäämisel on toimunud nö võimuvõitlus (tema ei taha magama minna, vanemad aga käsivad seda teha), võib ka laps öösel ärgata ja justkui „unesegaselt“ tahta edasi toimetada. Ja samas võib selline öine nutt olla lihtsalt seotud mõne järjekordse arenguetapiga. Ööune ajal toimub teatud informatsiooni talletamine.

Samuti mõtlesin hiljem, et äkki võib last segadusse ajada ka näiteks unenägude nägemine. Kaheaastane on ju tegelikult veel nii pisike. Ta ei peagi aru saama, et kas see, mida ta unes näeb, on päriselt või mitte jne. Igatahes kestis selline teema mingil perioodil ja siis lihtsalt vaibus iseenesest. Edaspidi võis vahel harva veel nii olla, kuid üldjuhul magas laps varsti taas kenasti kogu öö.

Laps ei ole piisavalt väsinud

Hakkasin üha sagedamini märkama, et laps jaksab nö tavaliselt soovitatud ärkveloleku tundidest tegelikult palju kauem üleval olla. Enamasti oli tal vaja kuskil 6-8 tundi, et üldse piisavalt ära väsida. Juba eelmises postituses rääkisin une- ja uinumise teemast pikemalt. See jätkus.

Kui ta ikka tõesti väsinud oli, muutus ta rahulikuks ning tasaseks ja siis oli teda magama saada lihtne. Üks tore unenõustaja andis soovituse, et laps peaks saama minimaalselt 10 tundi ööund. Ja kui päevaunne on last raske saada (ta pole piisavalt väsinud ja vajab kauem ülevalolemist), peaks lõunauni olema väga lühike, 30-45 minutit. Samuti, kui laps vajab pikalt üleval olemist ja graafik kipub uppi jooksma, on täiesti OK kasutada lõunaunne jäämiseks nö “uneabi” (nt hoiad süles vms). Selle nimel, et laps ikkagi oma päevaune saaks. Selle unenõustaja sõnul ongi 2 aastat (+/-) selline keeruline iga, kus osad lapsed kipuvad tahtma lõunaund vahele jätta, kuigi tegelikult veel vajaksid seda. Kui vähegi võimalik, tuleks teha kõik, et nad ikka lõunaund magada saaks.

Üritasime neid põhimõtteid järgida, kuid nii lühikest und ei õnnestunud päeval küll kunagi teha. Last oli lõunaunest keeruline äratada. Äratamise peale võis ta väga pahur ja nutune olla. Nii sügavas unes olevat last üles ajada tundus ka kuidagi ebaloomulik. Kui vähegi võimalik, püüdsime jälgida virgumise (unetsükli vahetumise) momenti, et teda siis äratada. Vahel õnnestus paremini, vahel mitte.

Seega, laps vajas palju pikemat ülevaolekut, et üldse ära väsida ning palju pikemat päevaund, kui tavaliselt soovitatakse. Kogu see graafik jooksis kokku. Lõunauni tegelikult sellisesse päevaplaani juba arvutuste poolest ära ei mahu (10h ööund + 7h üleval enne lõunaund + 7h üleval enne ööund = kuhu mahub lõunauni?). Aga kuna me seda ära jätta veel ei tahtnud, siis püüdsime kuidagi hakkama saada. Vahel kasutasime süles hoidmise varianti. Suvisel ajal oli võimalik rohkem ringi liikuda ja vahel kasutasime lapse varasemaks lõunaunne saamiseks ka autosõitu, mis seal salata.

Meie päevaplaan ei olnud kellaajaliselt päris selline, nagu paljudel teistel – et varakult üles ja üsna varakult ka voodisse. Kuna laps veel lasteaias ei käinud (ja mina ei käinud sel perioodil tööl), siis polnud otseselt vajadust päris kell 7 ärgata. Tõtt-öelda oleme elukaaslasega ka ise üsna hilised magamaminejad.

Üks oluline mõte, mille unenõustajalt sain, oli see, et tähtis on tegevuste järjestus (päevakava), mitte see, et laps peab ilmtingimata ärkama ja magama minema väga varakult. Sellist teadusuuringut pole tema sõnul olemas, mis väidaks, et hilisemate kellaaegadega rutiin/päevakava oleks kahjulikum. Seega ei saa väita, et ärgata tuleb kindlasti just kell 7 ja magama minna ka kell 19.00 vms. See on paljudel nii just seetõttu, et töö algab hommikul vara, lapsed käivad lasteaias jne. Igas peres peaksid kellaajad olema sätitud vastavalt selle pere vajadustele ja rütmile. Olgu see siis kellaajaliselt varasem või veidi hilisem. Küll on uuritud, et teatud kellaaegadel on melatoniini tootlikkus parem. See  tähendab, et siis on osadel ilmselt lihtsam tuttu jääda. Kuid ka see on  väga individuaalne. Kui laps suudab magada terve öö, tundub ärgates puhanud ja rõõmus, siis polegi probleemi. Seda oli hea kuulda.

Ööunne jäi laps aga õnneks kenasti ise. Lugesime raamatuid, pesime hambad, panime tuduriided selga. Siis võttis ta kaisulooma ning läks oma voodisse. Mina või elukaaslane istusime uinumise ajal tema voodi kõrval. Laps tõmbas omale teki peale, natuke taidles seal ja jäi siis mõne aja pärast magama. Alati see muidugi nii roosiline ka polnud. Vahel võis juhtuda, et ta polnud veel ööune jaoks piisavalt väsinud. Siis võis ta voodis kauem jaurata. Aga meie jaoks oli tähtis see, et lapsel on iseseisvalt uinumise võime olemas. Seetõttu oskas ta ka öösel unetsükleid iseseisvalt vahetada.

Kaheaastane ei räägi veel

Selge oli see, et laps saab kõigest aru, mida talle räägime. Samuti suhtles ta meiega oma keeles aktiivselt (meie saime temast hästi aru). Hakkasime juba varasest east koos raamatuid vaatama, seletasin talle alati kõige kohta jne. Tal olid ka oma kindlad väljaöeldavad sõnad (aktiivne sõnavara), kuigi rohkem oli pigem passiivset sõnavara (sai aru väga paljudest sõnadest). Aga mida ei tahtnud veel tulla, olid konkreetsed laused, kõnelemine. Tänapäevaste teadmiste kohaselt võiks kaheaastane laps osata välja öelda umbes 50 sõna ning moodustada vähemalt kahesõnalisi lauseid.

Hoolimata sellest, et spetsialistide sõnul võiks olla nii- ja naasugused standardid, on kõik lapsed siiski erinevad. Mõni ei räägi veel lausetega, kuid on muidu väga nutikas ja oskab ehk teha midagi sellist, mida rääkiv laps veel ei oska. Mõni lobiseb palju ja mitmesõnaliste lausetega, kuid on mõnes teises valdkonnas veel mitte nii osav. See on tegelikult täiesti normaalne. Lõpuks on tähtis, et kõik need elementaarsed ja vajalikud oskused ikkagi tulevad. Kas siis natuke varem või hiljem.

Kõne arengu kohta on väga erinevaid arvamusi. On neid, kes ütlevad, et kui kaheaastane veel ei räägi, tuleks kohe alustada aktiivset kõne toetamist. Ja on neid, kes ütlevad, et ei tasu üle muretseda. On logopeede, kes ei taha veel-mitte-kõnelevaid lapsi vastu võtta enne kolmeaastaseks saamist. Ja on logopeede, kes ütlevad, et kus te olete seni olnud, kui mittekõneleva kaheaastasega uksest sisse astud. On perearste, kes ütlevad, et oodake ja vaadake, kõik tuleb ise. Ja neid, kes suunavad kohe tegevusterapeudi või logopeedi poole. Kuidas sellesse teemasse siis lapsevanem suhtuda võiks?

Fakt on see, et tegevusterapeutide ja logopeedide aegu Eestis liiga hästi saada ei ole. Seega – paanitseda ei tasu, kuid igaks juhuks võiks alustada pigem varem, kui hiljem. Mina võtsin ka asja rahulikult, kuid tahtsin saada siiski paremad teadmised selle kohta, et kuidas ma ise kodus lapse kõne arengut toetada saaksin. Seetõttu otsustasin võtta lapsele mõningad tegevusterapeudi tunnid. Tegevusterapeut on alustuseks hea variant. Ta soodustab lapse kõne arengut läbi mängu ja annab kõnet arendavaid mängulisi ideid, mida lapsevanem lapsega kodus järgi teha saab. Kirjutan sellel teemal varsti ka eraldi pikema postituse. Aga lõppkokkuvõttes aitasid need tunnid mul kindlasti teadlikumaks saada ning mõista, millest kõne areng üldse oleneb ja mis seda toetab.

Multikad – lubada või mitte?

Ilmselt on iga lapsevanem ühel hetkel selle küsimuse ees – kui palju tohib lapsele teleka või nutitelefoni vaatamist lubada? Mõned ütlevad, et kaheaastasele ei tohiks üldse ekraani näidata, teised arvavad, et mõõdukalt on OK. Fakt on see, et isegi kui sellest avalikult rääkida ei taheta, näitavad tõenäoliselt väga paljud lapsele siiski mingil määral ekraani ka. Igaüks saab aru, et sellega peab olema mõõdukas – piiratud ajal, õpetlik ja arendav sisu jne.

Ise hakkasime hommikusöögi ajal või –järgselt näitama mõnikord Mõmmi aabitsat (vaata lasteekraan.err.ee lehte, kus on ka palju muid toredaid saateid), mis lapsele väga meeldis. Kuigi seda vaadates peab olema teadlik, et tänapäeval enam tähti nii hääldama ei õpetata, et „emm“, „enn“ jne. Moodsa aja teadmiste kohaselt tuleb tähte hääldada nii, nagu ta kõlab sõna sees: „M“, „N“ jne. Vahel oli see üürike ekraaniaeg ainus võimalus kiirelt ka lõunasöögi ettevalmistused ette ära teha. Aga püüdsime olla ekraani näitamisega mõõdukad. Pigem vähem ja kui, siis hariv materjal.

Rohkem liikuvust

Lapsele meeldis sel perioodil väga patjadest koopaid ja mägesid ehitada ning seejärel sinna taha peitu minna. Diivanipatju ei olnud mul enam mõtet seega korda sättida. Liikuvust tuli ka kõvasti juurde. Mänguväljakul hakkas ta nüüd ka redelitpidi üles turnima (varem ei olnud see teda miskipärast huvitanud). Kuna saime kõne arengu teemal nii palju uut ja kasulikku informatsiooni, siis viisime nii mõnedki soovitused kohe ka ellu. Vanaisa ehitas lapselapsele aeda liumäe, redeli ja nn mudaköögi. Samuti sai laps vanavanemate juurde liivakasti. Püüdsime liikumist ja sõrmeotstega tegutsemist (need on kõne arengut toetavad) igatepidi soodustada.

LahkE ISELOOM

Üks tore omadus, mida poja puhul järjest sagedamini täheldame, oli jagamise oskus. Ta on väga lahke. Näiteks – kui andsime talle kätte maasikate karbi, siis oli kindel, et ta võtab ka ise, kuid jagab need maasikad (iseseisvalt nii otsustades) kõigile ruumis viibijatele laiali. Kui tema ja issi sõid midagi parajasti koos ja mina läksin ka kööki, siis pööras ta kohe kindlasti tähelepanu sellele, et ka mina võiksin seda sööki võtta. Andis mulle palakesi ka oma taldrikult. Veendus, et söögilauas oleks kõikidel nt tass olemas jne. Kaheaastase kohta ikka väga tähelepanelik.

Kaheaastase lapse potitreening  

Kuigi ma alustasin lapse potile panekut juba ammu – natuke peale üheaastaseks saamist – ei olnud me seni saavutanud seda, et laps sinna iseseisvalt minna tahaks. Siis, kui ta potile õigel ajal pandi, tuli piss kenasti. Kakat ta aga keeldus potti tegemast – selle jaoks soovis ta kuskile peitu minna. Seetõttu olime seni ikkagi mähkmeid kasutanud.

Nüüd aga mõtlesin, et suvel võiks olla õige aeg potitreeningut teha. Kaheaastane saab ka juba jutust kenasti aru. Lugesin ka mingi potitreeningu raamatu läbi, sain sealt mõne mõtte, kuid peamiselt lähtusin oma loogikast. Mulle tundus, et kuni lapsel on mähkmed jalas, ei saagi midagi muutuda. Tänapäeva mähkmed hoiavad lapse täiesti kuivana. Märga ega ebamugavuse tunnet ju ei tekigi. Just need aga õpetaksid last püüdma selle märja tunde vältimiseks midagi teisiti tegema (potile minema).

Tänu mähkmete äravõtmisele hakkas laps juba esimesel nädalal (tegelikult isegi mõne päevaga) enamasti ise potile minema. Toas saime tegelikult kiirelt mähkmevabaks. Kirjutan meie potitreeningu teekonnast kindlasti ka eraldi postituse.

„Tahan ise!“

Vahepeal oli veel üks tore kogemus. Laps soovis köögi kõrgemalt tasapinnalt mureleid kätte saada. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas murelite tumepunane mahl tema ilusa valge pluusi määrib, milline näeb pärast välja põrand jne. Seetõttu pakkusin talle esmalt (lihtsalt oma mugavusest) välja variandi, et ma pesen need murelid ise ära, puhastan kividest ja panen talle kaussi.

See ei sobinud. Laps tahtis mureleid ise võtta ja ise puhastada. Õnneks sain aru, et siinkohal ongi lapsele ju ideaalne õppimisvõimalus antud. Panin talle põlle ette ja juhendasin, kuidas käib murelipesu ja kivide välja võtmine.

Laps hakkaski käima kraanikausi ja murelikausi vahet. Võttis mureli, pesi selle kraanikausis ära, võttis (minu üllatuseks) ettevaatlikult kivi välja ja sõi siis mureli ära. Ja nii iga mureli puhul. Vedas oma pukki muudkui edasi-tagasi (kööki, et saada selle abil murel kätte ning kraanikausi juurde, et ulatada seda pesema) ja muudkui toimetas.

Vaatepilt oli nunnu. Näide sellest, et vanem peab oma mugavustsoonist välja tulema ja andma lapsele võimaluse ISE teha. Alguses on rohkem jändamist, kuid suures plaanis toetab see tema iseseisvumist. Kui oleksin need murelid ise ära pesnud ja puhastanud, poleks selles tegevuses olnud tema jaoks mingit mängulusti ega ka õppetundi.

Ja seekordse postituse lõpetuseks ka killuke poja huumorimeelt …