Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 16.-18. elukuust. Kui Sa pole veel eelmiste kuude kohta lugenud, saad seda teha siit: 1.-3. kuu, 4.-6.kuu, 7.-9.kuu, 10.-12.kuu, 13.-15.kuu.
Meie argipäevatoimetusi saad jälgida ka minu Instagram’i storydest.
LAPSE 16. ELUKUU
Aasta ja kolme kuune pisipõnn tundis suurt huvi igasuguste olmetegevuste, sh koristamise vastu. Tolmuimeja, põrandapesumopp, hari ja kühvel – need olid teemas! Kui see huvi vaid teismeliseeani välja kestaks! Leidsin talle mänguasjapoest ka pisikese, lastele mõeldud mopi, mis on siiamaani igapäevases kasutuses.
Samuti oli ta juba paras krutskivend. Nii mõnelgi korral leidsime näiteks wc-potist huvitavaid asju – soki, mänguauto ja isegi telekapuldi (jah, see läks mahakandmisele!). Samuti avastas poiss ühest raamatust Eesti lipu, mis talle hirmsasti meeldima hakkas. Nüüd, kui ta seda kuskil märkab, läheb suu alati naerule. Ostsime talle mängimiseks ka oma pisikese lipukese.
Vahepeal sai selgeks, et laps jaksab nüüd järjest üleval olla umbes 5h+. Alla selle ei olnud magamaminekut isegi mõtet üritada. Ja ärkveloleku aja jooksul pidi tegevus olema ka piisavalt intensiivne, et laps ikka ära väsiks. Näiteks päeval aitas hea une (ja söögiisu) tekkele kaasa õueskäik.
Lapsele meeldis väga meie (kõrge äärega) dušikabiinis (loe: sisuliselt vann) istuda ja veega mängida. Lasin talle ämbrikese sisse natuke vett ning andsin vannimänguasjad kätte. Milline suurepärane võimalus plätserdamiseks ja veega pritsimiseks! Ostsime ka spetsiaalse vannimänguasjade hoidiku, mille saab iminapaga vanni külge pookida. Nii on asjad alati vannis juba olemas. Selline (loomulikult ainult järelvalve all toimuv) iseseisev tegutsemine on ühtlasi ka väike puhkehetk emmele.
Üle pika-pika aja käisime elukaaslasega taas kohtingul (kajastasin seda ka vlogis).
Märkasin, et nüüd oskas laps juba osasid (lihtsamaid) puslesid täitsa iseseisvalt kokku panna. Peamiselt selliseid, kus suuremasse (juba olemasolevasse) pilti tuleb teatud kohtadesse tükid asetada. Samuti oskas ta (väikese abistamisega) motoorikakeskusesse erinevate kujudega klotsikesi sisse pista.
Potitreeningu osas jätkasin seda põhimõtet, et panin lapse iga kord potile, kui ta unest ärkas. Ja vahepeal ka niisama. Esimest korda õnnestus ka nr 2 potti teha. Aga üldiselt läks pissiga paremini (st see tuli sagedamini potti). Olen potitreeningusse muidu üsna rahulikult ja kiirustamata suhtunud.
Imetamine
Imetasin last jätkuvalt edasi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab last võimalusel vähemalt kuni teise eluaasta lõpuni imetada. Päeva jooksul oli nüüd imetamiskordi muidugi juba harvem, kui varem. Mõtlen siinkohal selliseid päris korralikke, söömise kordi. Hammaste tuleku perioodil imetasin natuke tihedamalt (pigem lohutusest tingitud). Muide, kas teadsid, et kui vähemalt kolm korda ööpäevas imetada, peaks rinnapiim kenasti edasi toimima/säilima?
Uni
Järjekordsete hammaste tulek mõjutas ka ööund. Kui muidu oli öösel vaid mõni üksik virgumine, siis sel perioodil oli laps pinnapealsema unega – ärkas tihedamini üles, siples, nuuksus. Ka lõunaunne jäämine võttis rohkem aega. Hammaste tulek tekitas ebamugavustunnet. Lapse nihelemine mõjutas ka minu und. Eks sellised pikemat aega kestvad vähese unega ööd teevad inimest närvilisemaks kindlasti. Sel perioodil ei tasu endale ka liiga palju muid kohustusi võtta ning peab ära kasutama igat võimalust puhkamiseks. Aga mõne aja pärast see möödus, unetsüklid muutusid pikemaks ja varsti oli ka hambatippe juba näha.
Seni on laps magama jäänud enamasti kas süles või rinnal. Erinevalt mõnest arvamusest, mida kuulnud olen, ei arva ma, et rinnal magama jäämine oleks halb asi. Ma olin tegelikult üsna hämmingus ühest eestlaste kirjutatud uneteemalisest raamatust, kus väideti, nagu lapse rinnaga magama aitamine rikuks kõik eeldused tulevaseks normaalseks iseseisvaks uinumiseks. Seal maaliti pilt, nagu see oleks lausa midagi valet. Tekib küsimus, et kuidas saab midagi nii loomulikku olla vale?
Küsimus on äkki siinkohal hoopis selles, et kas see on emale mugav? Lapsega kaasneb palju “kohustusi”, lausa “ebamugavusi” ja sealt ongi alguse saanud ka igasugused unekoolid ja muud moodsa aja leiutised. Et muuta (lapsevanema!) elu mugavamaks. Ükskõik, mis meetodi keegi valib, peamine on see, et meie tegevuse tagajärjed ei oleks lapsele kuidagi kahjulikud (vihjan sellele kurikuulsale unekooli meetodile, mis lubab lapse teise tuppa tundideks röökima jätta). Siinkohal on mõtteainet.
Oleme tänapäeval harjunud väheste ebamugavustega. Sama kehtib ka minu kohta. Mõistan täielikult, miks osad emad ei viitsi/jaksa päevast päeva last kussutada või rinnaga magama aidata. Aga sealjuures oleks lihtsalt kena, kui neis, kes usaldavad nö loomulikku “emainstinkti” ja imetavad last magama, ei tekitataks (täiesti põhjendamatult!) halba tunnet. Vastupidi, see on imetlusväärne, kui Sa päevast päeva jaksad järjepidevalt last süles või rinnaga toites magama aidata! See ei ole mingist otsast halb või vale, vaid äärmiselt loomulik viis. Seda enam, et imetamine kestab inimese terve eluaega võrreldes ju vaid äärmiselt lühikese perioodi.
Vastupidi, see on imetlusväärne, kui Sa päevast päeva jaksad järjepidevalt last süles või rinnaga toites magama aidata!
Nüüdseks olen ma väga tugevalt veendunud, et unekool, mille raames jäetakse laps lohutamatult nutma (ei sekku, ei võta sülle, ei lohuta, ei ole juures jne), ei ole õige asi. Läbi korduva hüsteerilise nutu millegi „selgeks tegemine“ ei ole loomulik ja tundub vale. Me ei tea, mismoodi see last tegelikult mõjutada võib. Mis jälje see pikemas plaanis jätab. Kas ärevust, stressi ja katkiseid inimesi niigi liiga palju pole? Siinkohal on kõvasti mõtteainet. Sellest teemast kirjutan ma mõne aja pärast kindlasti ka pikema postituse.
“Unekool, mille raames jäetakse laps lohutamatult nutma (ei sekku, ei võta sülle, ei lohuta, ei ole juures jne), ei ole õige asi.”
Panin selle siia kirja eelkõige seetõttu, et ka mõni teine sarnaste mõtetega ema leiaks kindlust. Ilmselt on ka nendest postitustest märgata teatud arvamuste „küpsemist“. Esimest korda lapsevanemaks saades on infot isegi üleliia palju ja nii mõnigi ema lihtsalt ei kuule selles infokülluses ja virvarris oma südame (või mõistuse) häält. Aga ajaga saavad paljud asjad selgemaks. Hakkad ennast emarollis rohkem usaldama.
Perioodil, mil hammaste tuleku ebamugavused ei kimbutanud, õnnestus lapsel vahepeal ka võrevoodis täitsa iseseisvalt magama jääda. Sellel samal, rinnaga või süles magama jääma harjunud lapsel. Leebelt, seletades (sest aasta+ vanuses hakkab laps väga hästi aru saama jutust), ilma mitte mingisuguse „unekoolita“. Mis tähendab, et see on võimalik. Ja ei ole nii, et kui eelnevalt on harjunud ühtmoodi, siis ei suudaks õppida teistmoodi. Kuidas see täpsemalt õnnestus, räägin kindlasti pikemalt ühes tulevases blogipostituses.
LAPSE 17. ELUKUU
Lausa uskumatu, kui palju aasta ja nelja kuune laps tegelikult jutust aru saab. Ta oskas kõiki lasteraamatu esemeid/loomi jne küsimise peale näpuga näidata. St neid, mida olin eelnevalt õpetanud. Absoluutselt kõige huvitavam tegevus (peale koristamistööde) tundus lapsele olevat erinevatele pudelitele/purkidele korkide peale panemine ning karpide üksteise sisse asetamine.
Muusika meeldis lapsele endiselt väga. Laulsin talle aeg-ajalt kolmkõla (la, la, laa) ette. Ja täitsa lõpp – ühel hetkel hakkaski poiss seda järgi ümisema. Mõnikord õnnestus isegi enam-vähem samadelt kõrgustelt need noodid püüda. Veel üks tore asi – õpetasin lapsele, et pärast mängu paneme mänguasjad kasti tagasi ka. Nt ehitasime suurtest legoklotsidest auto ja siis panime pärast kõik tükid koos karpi tagasi. Abistas emmet hea meelega.
Söögi poolepealt olid suured lemmikud nt tatar, riis, peet, porgand, õun, apelsin, sushi (küpsetatud lõhe ja angerjaga), kohupiimakreem jne. Eriti ei meeldinud banaan – pole algusest peale meeldinud. Soolasest võis ju kõht täis olla, kuid magus läks alati peale. Ikkagi inimene! Süüa eelistas laps iseseisvalt, oma lusikaga/kahvliga. Majapidamispaberit ja vett kulus nüüd söögikorrajärgseks koristuseks ohtralt. Kui kõht oli täis, ulatas laps kausi mulle ja ütles „aitäh“. Viisakas poiss! Sellest sain aru, et limiit on täis ja koristasin nõud kiiresti laualt ära (enne kui jäägid teadmata suunas lendama hakkasid). Peamiselt sõi laps seda, mida me isegi. Siiski olid mul igaks juhuks alati ka mõned püreed valmis ostetud (nendeks kordadeks, kui ei jaksanud kokata). Lapsele on seni väga meeldinud nt BabyCooli püreekuubikud, mida ma kindlasti sügavkülma varuda soovitan (eestimaine puhas toit)!
Rääkides söömisest, siis käisime ka lapsega esimest korda hambaarsti juures. Mitte, et nii pisikesega seda otseselt vaja teha oleks, kuid kuna pidime ise ka kontrolli minema, siis võtsime lapse kaasa. Et esimesed kokkupuuted oleksid positiivsed, ilma probleemideta. Seda enam, et meie hambaarst on armas ja sõbralik. Tooli laps veel ei istunud, kuid korraks tegi suu lahti küll ning kiirel pilgul hinnati sealne olukord normaalseks. Saime sellise soovituse, et näksimist ei tasu lapsele siiski pidevalt pakkuda. Söömise vahel peaks olema piisavalt pikad vahed. Tihe näksimine pigem lõhub hambaid.
Laps ei taha hambaid pesta!?
Hammaste pesu ei olnud tegelikult lihtne ülesanne. Miskipärast ei meeldinud see talle üldse. Küll püüdsin ise harjata, küll juhendasin last iseseisvalt harjama. Küll rääkisin sööbikust ja pisikust, kes tuleb hammastelt ära pesta, et nad sinna auku ei uuristaks jne. Lahenduse leidsin juhuslikult kuskilt internetiavarustest. Keegi kirjeldas, et tema lapsel aitas hammaste pesu läbi viia see, kui samal ajal sai laps vanema elektrilist hambaharja vaadata/katsuda. Proovisime järgi ja see tõesti toimis (ka meil elukaaslasega on elektrilised hambaharjad olemas)! Samal ajal kui laps elektrilist hambaharja sisse välja lülitas, õnnestus palju lihtsamalt tema hambaid harjata. Seega, kui muu ei ole aidanud, siis tasub seda vähemalt proovida.
LAPSE 18. ELUKUU
Kui laps sai aasta ja viie kuuseks, käisime esimest korda ühes väikelaste loovustunnis, kus meisterdasime koos siili (ok, rohkem meisterdas siiski emme). Loovustund on kindlasti tore ajaveetmise viis – saab uusi asju proovida ning ka teiste lastega harjuda. Kuna tunde on erinevaid (muusika, tants, kunst, vestlusring, mängimine jne), siis tasub proovida mitmeid variante, kuni leiad sellise, mis kõige rohkem meeldib/sobib.
Laps suhtles ja häälitses veelgi rohkem. „Õnn-õnn“ fraasiga võis juba täitsa pikad jutud maha „rääkida“. Pojal tekkis armas komme – kõigile lehvitada, kui me kuskilt ära minema hakkasime. Hästi armas oli ka see, kuidas ta imiteeris telefoniga rääkimist – võttis suvalise eseme, asetas kõrva äärde ja ütles „anna“. Jah, mitte „hallo“, vaid „anna!“. Nagu väike inkasso-töötaja!?
Aeg-ajalt näitas juba ka „iseloomu“. Tegi meelega täpselt risti-vastupidi sellele, mida me temalt palusime. Kui keelasime, siis tegi just seda, mida keelati. Katsetas piire. Kui võtsid midagi keelatut käest ära, siis tuli pahandamine. Täiesti normaalne arengu osa tegelikult. Vaadata, et mis siis saab kui nii ei tee, nagu palutakse.
Olen tähele pannud, et lapse puhul on mõistlik paljusid asju veidikese kavalusega läbi viia. Kui soovid, et laps ei näpiks mingit ohtlikku asja, siis anna talle mõni muu (ka huvitav) objekt kätte (asenda). Kui soovid aidata last nutulainelt üle, siis vii tema tähelepanu millelegi muule (räägi talle millestki, mis huvitab, tekitab uue mõtte/seose). Keskkonnavahetus (teise tuppa või õue minek) teeb ka vahel imesid.
Kui varem oli päevauni (unetsükkel) vaid 45-minutit (akadeemilise tunni mees!), siis nüüd oli järjest enam kordi, kui laps magas ka pikemalt (nt 2 unetsüklit või rohkemgi).
Ostsin talle mõned mängujuurviljad, -puuviljad, -potid ja -pannid. Samuti mängu teekannu ja tassid-taldrikud-lusikad. Oi, kuidas need talle meeldisid! Palusin tal mängult teed teha ja mulle see tassi valada. Eriti tore oli see, et kui ta mulle „teekannust teed valas“, siis tegi tal samal ajal ka valamise häält. Ehk siis ta sai aru, et tee valamine tekitab teatud häält.
Kui ma teinekord päriselt kokkasin, võtsin ta sülle ja lasin tal toidule soola puistata. Sama (toidule soola lisamist) imiteeris ta ka oma söögitegemise mänguasjadega mängides. Kaasasime teda juba ka mitmetesse teistesse toimingutesse. Nt hommikul aitas poiss issil putru segada jne. Selles vanuses lapsele tulebki muudkui rääkida ja näidata. Nii õpib ta väga kiiresti kõik asjad selgeks.
Siia lõppu ka üks tore näide sellest, kui käisin juuksuris ja issi jäi lapsega koju. Hiljem, koduuksest sisse tulles avanes mulle järgmine vaatepilt: lauale oli asetatud tagurpidi tõmmatud paberkott, mille sisse tehtud silmade ja suu kujuga augud. Sealt kumas omakorda läbi elektriküünaldest tulev valgus. Imestasin, et mis ideed poistel üksi kodus olles küll tekivad. Päris efektne, ikka tõeline Halloween – lihtsalt ilma kõrvitsata!
Taaskord peab aga nentima, et „aeg lendab“. Nii see tõepoolest on, sest meie pisike sai juba pooleteise aastaseks. Edaspidistest seiklustest kirjutan juba järgmises postituses.
Kui soovid olla uute postitustega kursis, siis jälgi ka minu blogi facebooki lehte.
Comments
