Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 34.-36. elukuust (2a10k kuni 3a). Ausalt ja ilustamata, et lugejal oleks sellest loodetavasti midagi õppida. Eelmiste kuude kohta saab lugeda siit: 1.-3. kuu, 4.-6.kuu, 7.-9.kuu, 10.-12.kuu, 13.-15.kuu,16.-18.kuu, 19.-21.kuu, 22.-24.kuu, 25.-27.kuu, 28.-30.kuu ja 31.-33.kuu.
Meie argipäevatoimetusi saad jälgida ka Instagram’i kontolt.
Laps sai kahe aasta ja üheksa kuu vanuseks. Päeval oli ta nüüdseks täiesti mähkmevaba. Tema lemmikmänguasjad olid sel ajal näiteks autod, Väike My (muumidest), rääkiv papagoi (mänguasi, mille nupule vajutades saab midagi öelda ja papagoi kordab seda järele), LEGO duplod, jpt. Paljud varasemad mänguasjad olid nüüd juba liiga “titekad”.
Lapsele meeldis väga suure voodi peal hüpata – see tegi teda alati rõõmsaks. Poiss õppis tasapisi ka ise riietuma (sai ise püksid jalga ja ära). Selles vanuses on laste mälu ikka väga hea. Õpetasin talle läbi mängu uusi numbreid ja tähti ning järgmisel korral tundis ta need juba vabalt ära. Ka lapse loogika hämmastas mind igapäevaselt.
Väikelapse uni
Üldiselt magas laps juba ammu öösiti hästi (tudus kenasti terve öö). Selle perioodi alguses esines aga öösel vahel harva suure nutuga ärkamisi. Ka hommikused ärkamised võisid vahepeal olla nutusemad. Lühiajaliselt esines ka rohkem klammerdumist. Lugesin, et öösel pidi lapse aju talletama päeval õpitud teadmisi. Arvan, et see oli taas seotud uue arenguhüppega (edenes ka kõne areng, sest laps hakkas sel perioodil järjest rohkem ja selgemalt rääkima).
Väikelapse kõne areng
Seni oli sõnade ütlemine olnud pigem vähene. Eelmises postituses kirjutasin täpsemalt, mida selles osas ette võtsime.
Kahe aasta ja üheksa kuu vanusena hakkaski uusi sõnu senisest palju kiiremini juurde tulema – nüüd juba lausa igapäevaselt. Laps püüdis kõike järele öelda ja lobises sellest, mida ümberringi nägi. Paljud sõnad polnud võõraste jaoks veel arusaadavad, kuid tasapisi hakkasid ka need selgemaks muutuma.
Sellest perioodist on meeles lapse armas ütlemine Sipsiku ja Karumsi kohukese kohta: „Sipi kohu, Karu kohu“. Küpsis oli alguses „tüspi“. Veel üks tore (esialgne) ütlemine oli „paha ei“, mis tähendas, et mingi asi on täitsa hea. Jäätist süües võis ta näiteks öelda: „Mmm… paha ei!“.
Aina rohkem tekkis nüüd ka kolme- ja neljasõnalisi lauseid ning mõne aja pärast juba veelgi pikemaid ütlemisi.
Üks hea nipp, kuidas sõnu välja meelitada, oli pausi-meetod. Ütlesin (või laulsin) mingisuguse lause ja seejärel kordasin seda, kuid jätsin viimase sõna ära. Laps teadis, mis sõna seal olema peab ja ütles selle välja. Nii õppisime mitmeid uusi sõnu.
Lugesin, et kui laps hakkab kõnelema, siis hakkab ka tema aju kuidagi teistmoodi tööle. Märkasin, et laps sai nüüd järjest rohkem aru, mida ta telekast/ekraanilt nägi. Ta võis multika sisu peale muiata. Mulle tundus, et kõne arenguga seoses jäi ka jonnimist vähemaks. Laps suutis ennast juba rohkem sõnade abil arusaadavaks teha.
Õde ja vend
Väikese õega oli suurem laps enamasti hooliv ja hoolitsev. Tegi musi, kalli, pai. Kuid vahepeal tekkis ka armukadedust. See on ka täiesti mõistetav, sest iga laps ju sooviks, et kogu tähelepanu oleks ainult temal. Kuna teine laps oli veel väga väike, tuli teda palju süles hoida. See ei meeldinud suuremale eriti.
Mina tundsin sageli süümekaid (nn mom guilt), kui ma teatud momentidel suuremale 1:1-le tähelepanu pöörata ei saanud. Kahe lapse vahel tähelepanu jagamine oli esialgu paras väljakutse. See muutus ajaga lihtsamaks.
Lastehoid ja emotsioonide väljaelamine
Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas laps hakkas tuttava tädi juures hoius käima. Seda esialgu vaid mõnel päeval nädalas. Esimesel nädalal olid mineku momendid nutused. Laps ütles hommikuti, et ta ei taha minna. Kuid tegelikult meeldis talle kohapeal olla väga. Tädi tegeles temaga 1:1-le ja laps sai jäägitut tähelepanu. Nad käisid väga palju õues, tegid koos süüa, mängisid, rääkisid juttu jne. Läks natuke aega kuni laps harjus hoidjatädiga ära ja edaspidi oli ta hommikuti hoidu minnes enamasti rõõmus. Vahel ta lausa küsis, et millal me jälle tädi juurde läheme. Ehk siis – muutused vajavad harjumist ja päevad ei ole vennad.
Harjumisele aitas kaasa ka see, et tegin eelnevalt palju selgitustööd. Kinnitasin lapsele igapäevaselt, mis järjekorras mingid asjad täna toimuma hakkavad. Mida emme vahepeal tegema hakkab, millal järgi tullakse jne. Ja tegingi täpselt nii, nagu lubasin, et jutt oleks usaldusväärne.
Tädi juurest koju tulles tekkis lapsel (emme nägemise momendil) aga tihti „emotsioonide mahalaadimise“ vajadus. Võis võtta ka tund aega, et nutusest või pahurast olekust üle saada. Seda on sageli lasteaia/hoiu puhul räägitud. Kuna laps on ikkagi vahepeal võõras keskkonnas viibinud, vajab ta pärast aega, et päeva jooksul kogunenud emotsioonid välja elada. Ta on pidanud ennast päev läbi tagasi hoidma, nö korralikult käituma, ja vajab natuke harjumist ning „mahalaadimise“ aega. Kodus tunneb ta end ju kõige turvalisemalt ja vabamalt. Talle tuleb ümberharjumiseks aega anda.
Kõige paremini aitas sellel ajal ise rahulikuks jäämine. Emme (või issi) ongi tavaliselt see „piksevarras“, kes püüab emotsioonid kinni. Lasin lapsel tunded välja elada. Ja alles hiljem, kui ta juba rohkem koostööaldis oli, analüüsin ja selgitasin olukorda. Püüdsin tema emotsioone sõnastada (ütlesin välja, mis tunnet laps just parajasti tundis, nt „Sa oled vihane/pettunud/kurb, sest…“), et ta oskaks neid edaspidi ka ise ära tunda ja sõnastada.
Nendel päevadel, kui laps hoius käis, püüdsin temaga õhtul 1:1-le aega veeta (emme-poja kvaliteetaeg). Mängida koos ja sealjuures keskenduda hetkes kohal olemisele.
AnnuTannul on ka YouTube’i kanal. Vaata videot, mis aitab lapsele tutvustada lasteada/hoidu minekut.
Jorupill jonn
Jonni puhul õppisin muuhulgas ka seda, et olulistes küsimustes tuleb lapsevanemal jääda endale kindlaks. Kuid oma seisukohta peaks väljendama rahumeelselt ja mitte lapsega võimuvõitlusesse astudes. Vanema põhjendus peab olema ka loogiline.
Teatud juhtudel sai jonnihoo ära hoida kas teema kõrvale juhtimise või jaatava vastusega küsimuse abil. Nt, kui laps hakkas jonnima, et ei taha hommikusööki süüa, tahab hoopis kohukest (vms), siis juhtisin teema kõrvale: „Sulle maitseb kohuke? Praegu seda pole, aga kas tahad, et ma ostan/tellin poest?“. Siis vastas laps enamasti „jah“. See oli parem variant, kui lihtsalt öelda, et „meil ei ole kohukest“. Eitus ei toiminud üldse. Panin tähele, et ükskõik millise küsimuse (lasin fantaasial lennata) peale jaatava vastuse saamine aitas tihti hädast välja.
Ka valikute andmine lahendas nii mõnegi potentsiaalse vaidluse. Selles vanuses oli juba võimalik lapsega ka läbi rääkida.
Veel toimis see, et kui laps tundis armukadedust, hakkasin talle ütlema, et kui ta soovib tähelepanu, siis öelgu „Emme, mina!“. Ja see toimis – laps hakkaski tähelepanu saamiseks nii ütlema. Seda pidi aga koguaeg korrutama ja meelde tuletama.
Söögilauast ärajooksmine
Umbes sel perioodil hakkasin märkama, et laps ei taha enam pikalt söögilaua taga istuda. Pigem haaras ta mingi palakese või ampsu ja jooksis seejärel natuke ringi. Jälle üks amps ja jälle ringi jooksmine.
Teine tähelepanek oli see, et lapsele ei meeldinud, kui pärast kätepesu jäid käed märjaks. Või kui pluus sai märjaks. Muidu meeldisid vesi ja vanniskäik väga. Aga kätepesu järgselt tuli käed koheselt ja korralikult ära kuivatada. Muidu väljendas ta suurt ebamugavustunnet.
Lapse arenguteemalised blogipostitused (0-3a)
Vanema lapse esimesed kolm eluaastat on nüüd blogis kirjas – loodan, et meie kogemustest ja taipamistest on ka lugejale edaspidi kasu. Kuigi elu kahe väikese vanusevahega lapsega oli esialgu paras tohuvabohu ja sealt kõrvalt blogimiseks aega leida mitte just kõige lihtsam, siis märkisin omale tähtsamaid momente siiski üles. Seega saab edaspidi blogist lugeda ka elust kahe väikese vanusevahega lapsega, lasteaiaga kohanemisest, kooliks ettevalmistumisest, koolist jpm.
***
Jälgi meid Facebook’is, kui soovid olla kursis uute lasteteemaliste postitustega.
Jälgi meie tegemisi Instagram’is, kus jagame rohkem igapäevaelu ja tegevusi lastega ning tutvustame põnevaid lapsesõbralikke kohti, mida külastada.
