BEEBIPÄEVIK (10.-12.)- LAPSE KÜMNES, ÜHETEISTKÜMNES JA KAHETEISTKÜMNES ELUKUU

Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 10.-12. elukuust. Nagu ikka, kirjutan põhjalikult ja avameelselt, et tulevastel lapsevanematel oleks sellest ka midagi õppida. Eelmiste kuude kohta saab lugeda siit: 1.-3. elukuu, 4.-6.elukuu, 7.-9.elukuu.

LAPSE KÜMNES ELUKUU

Lapsele hakkasid meeldima uued beebitoidud – näiteks maisipulgad ja Salvesti Põnni krõbuskid, mis osutusid suureks hitiks. Avastasin ka sellise kodumaise lastetoidu brändi nagu BabyCool. Tegemist on Saaremaalt pärit ettevõttega, kus toodetakse kohalikust mahedast toorainest sügavkülmutatud beebipüree kuubikuid. Milline suurepärane mõte, sest see annab võimaluse endale sobiva koostisega püree kokku segada. Valikus on nii köögivilja-, puuvilja-, marja- kui ka liha- ja kalakuubikuid.

Unega oli nii ja naa. Oli paremaid öid, mil laps tegi pika une. See tähendas, et võis olla mõningaid virgumisi, kuid mitte päris ülesärkamisi. Sekka sattus aga ka öid, mil poiss keset ööd (näiteks kell 5) üles ärkas ja temaga tuli teise tuppa mängima minna. Beebi uni on esimesel eluaastal heitlik. Oma osa mängivad selles kindlasti ka kasvuspurdid ja hammaste tulek (pakitsemine võib isegi mõni kuu varem tunda anda), seega kunagi ei tea, mis hädad seda pisikest inimest parasjagu kimbutavad.

Kuskil kümnendast elukuust alates oli laps palju rohkem emmes kinni, kui varem. Hakkas nutma, kui ma toast välja läksin ja ütles tihti emme-emme. Rahunes hästi vaid minu süles. Umbes sellises eas (mõnel varem, teisel hiljem) pidigi klammerdumine tekkima hakkama. Lugesin, et klammerdumine, kapriissus ja kisa (kolm K-d) on kõik märgid, mis teatavad olulise arenguhüppe saabumisest. Lapse kasvamine toimub nimelt kasvuspurtidena. Enne igat hüpet võib esineda rahutu või klammerduvam periood.

Kui varem sõi laps üpris hästi ja isukalt, siis nüüd sai tal söömisest kiirelt villand. Söömine tuli väga täpselt ajastada. Kõht pidi olema piisavalt tühi, aga ka mitte liiga, sest muidu hakkas teistmoodi jorisemine. Lihamaitse ei tundunud lapsele endiselt meeldivat ja seetõttu tuli see „ära peita“. Paljud poes müüdavad beebitoidud, mis sisaldasid kala, ei sobinud samuti. Samas, meie oma tehtud ahjuforelli sõi poiss nii, et põsk punnis. Beebitoitudest ja toitumisest tahaks tulevikus lausa eraldi postituse teha, aga tõsi ta on, et nii mõnigi purgitoit on kõrvalmaitsega. Värske kraam on ikka värske kraam. Kuigi leidub ka väga häid asju.

Laps hakkas ennast igasuguste asjade ja äärte najale püsti tõmbama. Temal kulges järjekord niipidi, et esmalt hakkas ta end püsti tõmbama ja toe najal samme tegema ning alles siis käputama ja istuma. Kuigi ta ka käpuli liikumist õppis, oli tema esimene eelistus ikkagi roomates liikuda. Käputamise edendamiseks piisas aga sellest, kui teda natuke rinna alt käega toetada, et ta käpuli poosi võtma hakkaks. Paar päeva enne 10-kuuseks saamist tegigi poiss esimesed pikemad käputamised. Nii roomamine kui käputamine on väga olulised etapid – lapse lihasjõu arendamises ning lülisamba, nägemise, tasakaalureaktsioonide ja emotsionaalsete oskuste arengus. Seetõttu ei ole hea, kui need etapid vahele jäävad. Siinkohal saab lapsevanem ise ka last aidata.

Sel kuul hakkasime käima ka beebide ujumises, mida kindlasti soovitan. Ujumine tugevdab lihaseid, arendab motoorikat, aitab kaasa paremale unele ja seedimisele, toetab ajutegevust ja sensoorset arengut jne.

Kirjutasin blogisse ka põhjaliku beebiasjade nimekirja. Sealt leiab kõik need asjad, mida minu hinnangul esimesel eluaastal tarvis läheb.

LAPSE ÜHETEISTKÜMNES ELUKUU

Hakkasime pojaga vahepeal sellises toredas kohas nagu BabySport võimlemas käima. Hästi tore, et lastega tegelevad seal füsioterapeudid, kellel on lapse füüsilisest arengust põhjalikud teadmised. Meile jagati mitmeid nippe, kuidas käputamist, istumist jms oskuste saavutamist toetada.

Nüüd, mil laps kaalus juba rohkem, hakkas minu selg vahepeal tunda andma. Pidev lapsekandmine pole naljaasi. Imelik on ka see, et imetamine, jalutamine ja lapsekandmine on hoidnud mu kehakaalu varasemast madalamal. Enne rasedust kaalusin rohkem.

Üks muutus, mis sel kuul aset leidis, oli see, et kui lapselt midagi käest ära võtsin või keelasin millegi tegemist, järgnes sellele protest ja nutt. Ta püüdis siis keelatud tegevust aina korrata, et näha mis ma selle peale teen. Inimese ego hakkab selles vanuses ilmselt vaikselt pead tõstma, mis ongi normaalne.

Lapsel tekkis suur huvi telekapuldi, telefoni, erinevate nuppude jms vastu. Väga meeldis ka erinevate esemetega (nt kamapallide tops või vastav mänguasi) kõristada, kopsida või mõnda muud muusikalist heli tekitada. Samuti õppis ta lehvitama ja hakkas aru saama rohkemate sõnade tähendusest.

 

Kui beebi ei taha lisatoitu süüa

Lapse söötmine muutus keerulisemaks. Mulle tundus, et ta tüdines nüüd söömisest kiiresti ära. Tema tähelepanu tuli pidevalt millegi muuga köita, et saaks vajaliku koguse toitu ikkagi suhu pistetud. Näiteks – andsin talle söömise ajaks mõne tühja püreetuubi kätte ja tema proovis sellele korki peale panna ning siis jälle pealt ära võtta. Aga selline tegevus töötas muidugi vaid mõnda aega. Ning kindlasti polnud see mingi hea lahendus. Vahel läks söömisega paremini, vahel tegi laps kriipsusuu. Samas, panin tähele, et kui ma pakkusin lapsele seda toitu, mida ma ise sõin, oli tal huvi suurem. Üks ja sama asi beebilusikalt või minu sõrmede vahelt mõjus ka erinevalt. Tagantjärele tarkus on see, et laps oli nüüd huvitatud ISE söömise proovimisest. Kirjutasin ka eraldi blogipostituse sellest, mida teha, kui beebi ei taha enam lisatoitu süüa. Lisatoidu all mõtlen siis rinnapiimale lisaks antavat toitu.

 

Vereanalüüs beebile

Sel kuul tehti pojale ka vereanalüüs, kust selgus, et raua, ferritiini, hemoglobiini ja B12-vitamiini näitajad olid pigem madalad. Tegin Synlabis ka ise vereanalüüsi ning ka minul olid need näitajad madalavõitu. Lastearst arvas, et hetkel pole vaja toidulisandeid juurde võtma hakata, kuid üritaks igapäevaselt rohkem liha (eriti veiseliha) ja muud rauarikast süüa – nii mina kui laps.

Lugesin, et rinnapiimalastel esineb tänapäeval nii rauapuudust ja ka B12-vitamiini puudust järjest sagedamini. Imetav ema peaks toituma täisväärtuslikult, sest see mõjutab otseselt ka last. Siiski, selles vanuses ei saa laps ilmselt enam emapiimast nii palju kasulikke aineid kätte, kui tal tegelikult vaja on. Ülejäänud osa peaks andma lisatoit. Aga beebidel võib lisatoidu söömisega olla nii ja naa. Minu laps näiteks lihamaitset väga ei armastanud, mistõttu tuli seda kuidagi kavalusega sööta (mõne muu toiduga kombineerida jne).

B12 vitamiini puudus võib väljenduda lapse rahutusega või hoopis vastupidi, loidusega, kehva söögiisuga, halva unega, ebapiisava kaalu- ja kasvuiibega ning kahvatusega. Siit saab lugeda, kui oluline on B12-vitamiin lapse arengule. Sellest teemast ei räägita täna piisavalt, kuigi peaks. Niisama seda näitajat vereanalüüsiga ei kontrollita ka. Mina taipasin seda ise küsida, sest sattusin täiesti juhuslikult lugema ühe noore ema blogipostitust, kus räägiti põhjalikult, kuidas antud vitamiini puudus tekitas tema lapsele une- ja muid probleeme. Kui teil on selline arst, kes ka küsimise peale keeldub mingite vitamiinide taset kontrollimast, siis õnneks on olemas Synlab, kus saab kõiki soovitud verenäitajaid kontrollida.

Kui rääkida lühidalt ka (täiskasvanu) rauapuudusest, siis käisin apteegis ja märkasin, et turule on tulnud rauapreparaat (Richter FerroBio), mis sisaldab heemset rauda. Heemne raud on organismile väga hästi omastatav (hästiimenduv). Hea imenduvusega rauapreparaat tundub olevat ka näiteks Nõgeli oma. Miskipärast soovitavad paljud arstid (ja ka ämmaemandad rasedatele) esimesena ikka veel Retaferi, mis võib sageli põhjustada tugevat kõhukinnisust ja muid seedeprobleeme. Üks asjalik apteeker rääkis, et see on lihtsalt vanakooli teadmine. Nüüd on aga turul palju paremaid variante, millest inimesed lihtsalt veel ei tea.

 

Punased laigud jalgadel – kas lapsel on allergia?

Märkasin, et lapse jalgadele tekkisid ümmargused laigud/koorikud. Vahepeal olid need nähtavamad ja siis jälle hajusid. Dr Google oleks pakkunud, et atoopiline dermatiit, kuid lastearst arvas, et see on pigem lihtsalt allergia mõne toiduaine suhtes. Soovitas selgeks teha, et mis seda põhjustab ning tsinki sisaldavat kreemi kasutada. Hakkasin uurima, et mis seda põhjustada võiks ja selguski, et nii kui maasikad, tomati ja mango menüüst välja jätsime, kadusid ka laigud.

 

Beebi on haige (nohu ja köha)

Vahepeal jäi poeg ka haigeks. Öösel tõusis tal palavik ja samuti tekkis köha ning rögisemine. Laps oli virilam ja nutune ning panime talle ühe paratsetamooli küünla, mis tõepoolest aitas uinuda. Hommikuks oli palavik kadunud, aga laps oli loium ja väsinum. Ta magas kahe päevaune asemel kolm ning tahtis ainult sülle.

Lisaks köhale tekkis ka nohu. Nagu igalt poolt lugenud olin, olevat kõige parem abivahend inhalaator. Tegime talle auru. Sellesse tuli mänguliselt suhtuda, sest alguses laps pelgas seda masinat veidi. Lasime tal inhalaatori juhet käes hoida ja viisime tähelepanu mujale. Kuna laps hoidis suud lahti, tundus, et ka tema nina on kinni. Üks hetk tundus nina lörisevat ja siis oli jälle kinni. Beebile on see mõistagi väga ebamugav, sest ta ei oska ju veel nuusata. Proovisime tatti Nosibooga välja tõmmata, aga nagu eelmises postituses kirjutasin, ei meeldinud see talle esialgu üldse (isegi hirmutas teda). Midagi polnud aga parata – seda protseduuri oli vaja teha mitu korda päevas. Lõpuks aitas hirmu leevendada see, kui lasime tal masina nuppu sisse ja välja lülitada. Kõigele tuleb läheneda mänguliselt.

Saime soovituse asetada madratsi peaosa alla mõned rätikud, et lapse pea oleks öösel pikali lamades natukene kõrgemal. Kasutasime ka laste Humerit. Kuna palavikku enam polnud, siis määrisime rinnale, seljale ja jalataldade alla hanerasva. Nohu ja köha kestsid umbes nädala, nii et see nädal ei olnud just kõige kergem. Haiguse ajal on laps virilam, nutab rohkem ja vajab jäägitut tähelepanu. Ka imetamine oli takistatud, sest ninakinnisus segas teda. Lapsest oli väga kahju. Söögiisu oli keskmisest vähem, lisatoidu söömisega läks tavapärasest veelgi kauem. Rõõmustasime, kui laps jälle terveks sai ja nohu ning köha teda enam ei kimbutanud.

Haigeks jäämise ajal oleme tihti helistanud ka perearsti nõuandetelefonile (1220) või „Lastearst kuuleb“ Lastehaigla infotelefonile (1599), kust väärt nõu saanud oleme. Sõltub paljuski sellest, kes antud päeval valves olema satub.

Kokkuvõttes tegime lapse haiguse (nohu ja köha) korral järgmiseid tegevusi:

  • * Inhalaatoriga auru tegemine
  • * Humer ja füsioloogiline lahus ninna
  • * Nosiboo ninaaspiraatoriga tati väljatõmbamine
  • * Hanerasva määrimine rinnale, seljale ja jalataldade all (siis kui palavikku ei ole)

LAPSE KAHETEISTKÜMNES ELUKUU

Üheteistkuuseks saades oskas poeg selgemalt välja öelda kaks sõna – „emme“ ja „aitäh“. Ta sai meie jutust juba päris hästi aru. Nüüd mängis ta ka autoga nii, et selle rattad veeresid mööda maad. Täiesti märkamatult oli ta juba nii asjalik. Nüüd hakkas ta ka erinevatele asjadele osutama – kõik, mis teda huvitas, selle poole näitas näpuga.

 

Lutist loobumine

Kuidagi märkamatult läks nii, et lutti me enam ei kasutanudki. See oli igaks juhuks alati kaasas, kuid sellist situatsiooni enam ei tekkinud, kus seda vaja oleks läinud. Me olimegi püüdnud lutti pigem tungival vajadusel kasutada. Lapse rahustamiseks suure nutu korral ja magama aitamiseks. Niisama, ilma põhjuseta me seda talle lutsutamiseks ei andnud. Seetõttu ei tekkinud tal ilmselt ka lutisõltuvust.

 

Laps istub W-istes

Laps oskas nüüd käputada, toe najal liikuda ja ka istuda. Esialgu kippus ta aga W-istes istuma. Konsulteerides ühe füsioterapeudiga, saime infot, kuidas selline harjumus välja juurida. Parim asend istumiseks on kaks jalga ees. W-istet kipuvad lapsed eelistama aga seetõttu, et nii on esialgu lihtsam tasakaalu hoida. Kehatüvelihased peavad tugevamaks muutuma, et laps jalad ees istuma hakkaks. Saime soovituse, et iga kord, kui laps W-istesse läheb, korrigeeriksime tema istumist. Hakkasime selleks ütlema „istu ilusti, jalad ette“. See toimis, sest kuigi ta võttis harjumusest ikka W-iste, korrigeeris ta selle käskluse peale oma jalgu.

 

Lapsel lõikub esimene hammas

Vahepeal olid ka mõned raskemad ööd, mil laps iga natukese aja tagant üles ärkas. Käitumises toimusid teatud muutused, laps oli rahutum. Magama minek läks nüüd natuke keerulisemaks, sest laps jorises rohkem ja viskas end vibusse. Oli rohkem minu küljes kinni, vajas lähedust ja sülesolemist. See kõik viitas hammaste tulekule. All igemes oli ka midagi juba tunda (siksakk). Aega läks aga 2 nädalat, enne kui esimene hammas välja tuli. Seega, kiku tuli esimeseks sünnipäevaks välja.

 

Lapse esimene sünnipäev

Siit saab lugeda, kuidas me lapse esimest sünnipäeva tähistasime.

Leidsin oma beebipäevikust (mida olen pidanud alates lapse sünnist) sellised read: „Tõesõna, ma pole sellist armastuse tunnet iial varem tundnud. Ta on mulle absoluutselt kõik“. Tingimusteta armastuse juurde tuleb muidugi lisada ka aus ülestunnistus, et lapsevanemaks olemine on raske ja väljakutseid pakkuv töö. Just raskused ja väljakutsed ongi aga see, mis ka meid ennast arendab.

Emale ei anta võimalust olla laisk. Mugavus on nüüdsest eilne päev. Kui ma lapsega esimest korda kohtudes tundsin, et olen kohmakas – kuidas ma selle kõigega küll hakkama saan – siis ka mina muutun, asjalikumaks ja tublimaks. Lapse eest hoolitsevad tegevused – näiteks pidev öine ärkamine, iga päev mitu korda söötmine, kussutamine, mähkmevahetus ja muu selline – ei anna laisklemiseks võimalust.

Selliseid hetki, kus tundub, et ma feilin, on vahel küll, päevad ei ole vennad. Lisaks sellele on mul veel ports hirme, mis kogu selle suure vastutusega kaasnevad. Tänapäeva emad on enda suhtes muidugi ka kriitilised, seda enam, et sotsiaalmeedia ilusad pildid (mis on tegelikult siiski vaid üks sätitud hetk argipäevast) panevad tahes-tahtmata teistega võrdlema. Lapse kasvatamine ja tema eest hoolitsemine on suur töö. Siinkohal on oluline ennast ka selle eest tunnustada (ja saada tunnustatud).

Kui rõõmustame siiralt ja südamest selle üle, et kellelgi teisel (antud juhul siis lapsel) on kõik hästi, ei lähtu me parajasti iseendast ega oma egost, vaid seame esikohale lapse. Nii õpime me üleüldse teistega rohkem arvestama. Isetus on väärt joon, mida endas arendada. Lõpetuseks tahan öelda, et lapsevanemaks olemine on ühelt poolt väga vastutusrikas töö, aga teiselt poolt ka suur privileeg. Olen selle võimaluse eest lõpmata tänulik.

Loe siit ka minu poja sünnilugu ja seda, kuidas möödusid tema 13.-15. elukuu.

* * *

Jälgi meid Facebookis, kui soovid olla kursis uute lasteteemaliste postitustega.

Jälgi meie tegemisi Instagramis, kus jagame rohkem igapäevaelu ja tegevusi lastega ning tutvustame põnevaid lapsesõbralikke kohti, mida külastada.