LAPSE KOLMAS ELUAASTA – 25.-27. ELUKUU KOKKUVÕTE (2A3K)

Piiride katsetamise periood, algab “kohutav kahene” periood?

Eelmises postituses kirjutasin, et lapsel oli alanud piiride katsetamine. Nüüd, kaheaastasena läks see kuidagi… intensiivsemaks. Laste arengu seisukohalt on see muidugi tavaline nähtus (kõik teevad selle arenguperioodi – kes millise intensiivsusega – läbi). Vanemate jaoks on see aga korralik proovilepanek. On palju jonnimist, laps keeldub ja ütleb sageli kõige peale “ei”. Samuti lisandub “mina ise!”.

Aeg-ajalt tekkisid ka nutuhood – vahepeal tundus, et need said alguse täitsa eimillestki. Olime sellest arenguetapist teistelt varem kuulnud, aga nüüd saime siis ka ise kogeda, kuidas laps võis millegi vastu protesteerimiseks näiteks põrandale pikali viskuda jne. Sel hetkel ei saanudki midagi eriti teha – ta nuttis ära ja asus siis muid tegevusi tegema. Vahel õnnestus lapse tähelepanu ennetavalt kavalusega mujale suunata. Teatud tegevused said tehtud ainult siis, kui lasime neid lapsel endal teha või nö kavaldasime ta üle. Lapsevanemal võib esialgu tekkida abitu tunne, segadus. Kui veidi googeldada (tantrums, terrible two jne), siis tuleb välja, et just see ongi kurikuulus „kohutav kahene“ periood.

Jah, lapsevanem peab endale kindlaks jääma nendes punktides, mis on tõesti olulised (laps peab õppima vanemat ja tema sõna ning selle kodu reegleid austama). Aga väga tähtis on see, et ei tekiks ka nö võimuvõitlust. „Nii on … ja kõik!“ ei ole kindlasti lahendus. Eks see ole üks pidev suur selgitustöö. Mõjuvad on selgitused, mis on lühikesed, konkreetsed, lihtsalt sõnastatud, lapsele üheselt mõistetavad. Isegi hääletooni mõjul on vahe (mida rohkem on selles “käsutavat” tooni, seda vähem soovib laps selle järgi talitada). Muuhulgas peaks arvestama ka seda, et kaheaastane ei ole võimeline manipuleerima. Tal ei ole ju sellist elukogemuse pagasit, nagu lapsevanemal – seda ei tasuks ära unustada. Ta ei jonni meelega, et meid närvi ajada. See on tema jaoks lihtsalt selline arengufaas. Lapsevanemal tuleks jääda keerulistel momentidel rahulikuks. Eks see ole teoorias lihtsam kui praktikas. Gordoni perekoolis räägitakse palju tunnete peegeldamisest. Võimalusel võiks “jonnihoo” ajal just seda meetodit kasutada. Tasub põhjalikumalt uurida.

Vahel on lapsel vaja oma emotsioonid lihtsalt välja elada. On hea, kui lapsevanem on siis nendel momentidel lihtsalt olemas, toeks. Lapsele saab anda ka (omale sobivate variantide piires) rohkem valikuid – siis tunneb ta end iseseisvana, olukorda kontrollivana. „Kas tahad juua piima või vett“?, „Vali nüüd ise 3 raamatut, mida me enne tuttuminekut loeme“ jne…

Kaheaastase lapse vaktsineerimine ja punasetäpiline lööve jalalabadel

Tegime riikliku vaktsineerimiskava/immuniseerimiskava järgi ära järjekordse vaktsineerimise. Öösel oli väike palavik, mis aga hommikuks taandus. See olevat normaalne reaktsioon. Aga järgmisel päeval tekkis lapse jalalabadele punasetäpiline lööve. Mitte kuskil mujal täppe/löövet polnud. Helistasin mitmesse kohta (lastearsti ja perearsti nõuandetelefonid jne), kuid väidetavalt ei ole lööve selle vaktsiini kõrvaltoimeks. Vähemalt mitte teadaolevalt. Samas öeldi, et võib-olla muutis vaktsineerimine organismi immuunsuse korraks nõrgemaks ja mõni viirus pääses ligi. Üks variant on näiteks enteroviirus, mille üheks sümptomiks on tõesti jalgadel ja/või kätel (peopesadel) tekkiv lööve. Selle puhul ei olegi midagi muud teha, kui oodata – pidavat ise mööduma (osadel 1-2 päevaga, teistel nädalaga). Pakuti veel nanoviirust või lihtsalt allergiat (viimasel juhul peaks Zyrtecit võtma). Järgmisel päeval oli lööve igatahes juba kadunud. Mingeid muid vaevuseid see ei põhjustanud, seega jäigi selgusetuks, et mis see siis täpsemalt oli.

Kas lapsel on unepaanika?

Mingil perioodil oli lapsel jälle rohkem öised ärkamisi. Neid saatis suur nutt. Olin kuulnud sellisest mõistest nagu unepaanika. Kuid päris nii, nagu selle kohta lugeda võib, siiski polnud. Lihtsalt mingid tunnused olid sarnased – laps ärkab unest suure nutuga, ei lase ennast rahustada ega puudutada, vehib jalgadega jne. Miski ei rahusta teda ja tundub, et ta oleks just kui veel pooleldi unes. Minul oli nendel momentidel täiesti abitu tunne, sest ükski katse olukorda leevendada ei mõjunud.

Lugesin ühest Eesti unenõustaja materjalist ka seda, et kui lapsel on jäänud enne und mingid tegevused pooleli või magamajäämine oli nutune, võib ka laps öösel ärgata ja just kui „unesegaselt“ tahta edasi toimetada. Ja samas võib selline öine nutt olla lihtsalt seotud mõne järjekordse arenguetapiga. Ööune ajal toimub teatud informatsiooni talletamine.

Samuti võib last segadusse ajada ka näiteks unenägude nägemine. Kaheaastane on ju tegelikult veel nii pisike. Ta ei peagi aru saama, et kas see, mida ta unes näeb, on päriselt või mitte. Igatahes esines sellist asja vaid teatud perioodil ja siis see lihtsalt vaibus iseenesest. Edaspidi magas laps jälle kenasti kogu öö.

Laps ei ole piisavalt väsinud

Hakkasin üha sagedamini märkama, et laps jaksab nö tavaliselt soovitatud ärkveloleku tundidest tegelikult palju kauem üleval olla. Enamasti oli tal vaja kuskil 6-8 tundi, et üldse piisavalt ära väsida. Juba eelmises postituses rääkisin une- ja uinumise teemast pikemalt.

Kui ta ikka tõesti väsinud oli, muutus ta rahulikuks ning tasaseks ja siis oli teda magama saada lihtne. Üks tore Eesti unenõustaja andis soovituse, et laps peaks saama minimaalselt 10 tundi ööund. Ja kui päevaunne on last raske saada (ta pole piisavalt väsinud ja vajab kauem ülevalolemist), peaks lõunauni olema väga lühike, 30-45 minutit. Samuti, kui laps vajab pikalt üleval olemist ja graafik kipub uppi jooksma, on täiesti OK kasutada lõunaunne jäämiseks nö “uneabi” (nt hoiad süles vms). Selle nimel, et laps ikkagi oma päevaune saaks. Selle unenõustaja sõnul ongi 2 aastat (+/-) selline keeruline iga, kus osad lapsed kipuvad tahtma lõunaund vahele jätta, kuigi tegelikult veel vajaksid seda. Kui vähegi võimalik, tuleks teha kõik, et nad ikka lõunaund magada saaks.

Üritasime neid põhimõtteid järgida, kuid nii lühikest und ei õnnestunud päeval küll kunagi teha. Last oli lõunaunest keeruline äratada. Äratamise peale võis ta väga pahur ja nutune olla. Nii sügavas unes olevat last üles ajada tundus ka kuidagi ebaloomulik. Kui vähegi võimalik, püüdsime jälgida virgumise (unetsükli vahetumise) momenti, et teda siis äratada. Vahel õnnestus paremini, vahel mitte.

Seega, laps vajas palju pikemat ülevaolekut, et üldse ära väsida ning palju pikemat päevaund, kui tavaliselt soovitatakse. Kogu see graafik jooksis kokku. Lõunauni tegelikult sellisesse päevaplaani juba arvutuste poolest ära ei mahu (10h ööund + 7h üleval enne lõunaund + 7h üleval enne ööund = kuhu mahub lõunauni?). Aga kuna me lõunaund veel ära jätta ei tahtnud, siis püüdsime kuidagi hakkama saada. Vahel kasutasime süles hoidmise varianti. Suvisel ajal oli võimalik ka rohkem ringi liikuda. Autosõitude ajal oli ka unne jäämine lihtsam.

Üks oluline mõte, mille unenõustajalt sain, oli see, et tähtis on tegevuste järjestus (päevakava), mitte see, et laps peab ilmtingimata ärkama ja magama minema väga varakult. Sellist teadusuuringut pole tema sõnul olemas, mis väidaks, et hilisemate kellaaegadega rutiin/päevakava oleks kahjulikum. Seega ei saa väita, et ärgata tuleb kindlasti just kell 7 ja magama minna ka kell 19.00 vms. See on paljudel nii just seetõttu, et töö algab hommikul vara, lapsed käivad lasteaias jne. Igas peres peaksid kellaajad olema sätitud vastavalt selle pere vajadustele ja rütmile. Olgu see siis kellaajaliselt varasem või veidi hilisem. Küll on uuritud, et teatud kellaaegadel on melatoniini tootlikkus parem. See  tähendab, et siis on osadel ilmselt lihtsam tuttu jääda. Kuid ka see on väga individuaalne. Kui laps suudab magada terve öö, tundub ärgates puhanud ja rõõmus, siis polegi probleemi. Seda oli hea ja vabastav kuulda.

Ööunne jäi laps aga õnneks kenasti ise. Lugesime raamatuid, pesime hambad, panime tuduriided selga. Siis võttis ta kaisulooma ning läks oma voodisse. Mina või elukaaslane istusime uinumise ajal tema voodi kõrval. Laps tõmbas omale teki peale, natuke taidles seal ja jäi siis mõne aja pärast magama. Alati see muidugi nii roosiline ka polnud. Vahel võis juhtuda, et ta polnud veel ööune jaoks veel piisavalt väsinud. Siis võis ta voodis kauem jaurata. Aga meie jaoks oli tähtis see, et lapsel on iseseisvalt uinumise võime olemas. Seetõttu oskas ta ka öösel unetsükleid iseseisvalt vahetada.

Kaheaastane ei räägi veel

Selge oli see, et laps saab kõigest aru, mida talle räägime. Samuti suhtles ta meiega oma keeles aktiivselt (meie saime temast hästi aru). Hakkasime juba varasest east koos raamatuid vaatama, seletasin talle alati kõige kohta jne. Tal olid ka oma kindlad väljaöeldavad sõnad (aktiivne sõnavara), kuigi rohkem oli pigem passiivset sõnavara (sai aru väga paljudest sõnadest). Aga mida ei tahtnud veel tulla, olid konkreetsed laused, kõnelemine. Tänapäevaste teadmiste kohaselt võiks kaheaastane laps osata välja öelda umbes 50 sõna ning moodustada vähemalt kahesõnalisi lauseid.

Kõik lapsed on erinevad. Mõni ei räägi veel lausetega, kuid on muidu väga nutikas. Mõni lobiseb palju ja mitmesõnaliste lausetega, kuid on mõnes teises valdkonnas veel mitte nii osav. See on tegelikult täiesti normaalne. Lõpuks on tähtis, et kõik need elementaarsed ja vajalikud oskused ikkagi lõpuks tulevad. Kas siis natuke varem või hiljem.

Kõne arengu kohta on väga erinevaid arvamusi. On neid, kes ütlevad, et kui kaheaastane veel ei räägi, tuleks kohe alustada aktiivset kõne toetamist. Ja on neid, kes ütlevad, et ei tasu üle muretseda. On logopeede, kes ei taha veel-mitte-kõnelevaid lapsi vastu võtta enne kolmeaastaseks saamist. Ja on logopeede, kes ütlevad, et kus te olete seni olnud, kui mittekõneleva kaheaastasega uksest sisse astud. On perearste, kes ütlevad, et oodake ja vaadake, kõik tuleb ise. Ja neid, kes suunavad kohe tegevusterapeudi või logopeedi poole. Kuidas sellesse teemasse siis lapsevanem suhtuda võiks?

Fakt on see, et tegevusterapeutide ja logopeedide aegu Eestis liiga hästi saada ei ole. Seega – paanitseda ei tasu, kuid igaks juhuks võiks kõne toetamist alustada pigem varem, kui hiljem. Mina võtsin ka asja rahulikult, kuid tahtsin saada siiski paremad teadmised selle kohta, et kuidas ma ise kodus lapse kõne arengut toetada saaksin. Seetõttu otsustasin võtta lapsele mõningad tegevusterapeudi tunnid. Tegevusterapeut on alustuseks hea variant. Ta soodustab lapse kõne arengut läbi mängu ja annab kõnet arendavaid mängulisi ideid, mida lapsevanem lapsega kodus järgi teha saab. Need tunnid aitasid mul palju teadlikumaks saada ning mõista, millest kõne areng üldse oleneb ja mis seda toetab.

Multikad – lubada või mitte?

Iga lapsevanem on ühel hetkel ka selle küsimuse ees – kui palju ja mis vanusest alates tohib lapsele ekraani vaatamist lubada? Mõned ütlevad, et kaheaastasele ei tohiks veel üldse ekraani näidata, teised arvavad, et mõõdukalt (piiratud ajal) on rahuliku arendava sisu puhul OK.

Ise hakkasime mõnikord näitama Mõmmi aabitsat (vaata lasteekraan.err.ee lehte, kus on ka palju muid toredaid saateid), mis lapsele väga meeldis. Kuigi seda konkreetset sarja vaadates peab olema teadlik, et tänapäeval enam tähti nii hääldama ei õpetata, et „emm“, „enn“ jne. Moodsa aja teadmiste kohaselt tuleb tähte hääldada nii, nagu ta kõlab sõna sees: „M“, „N“ jne. Vahel oli see üürike ekraaniaeg ainus võimalus kiirelt ka lõunasöögi ettevalmistused ette ära teha. Aga püüdsime olla ekraani näitamisega mõõdukad. Pigem vähem ja kui, siis hariv materjal.

Rahulikke, harivaid ja arendavaid eestikeelseid numbrite, tähtede, sõnade, mõistete õppimise videoid saab vaadata näiteks siit.

Rohkem liikuvust

Lapsele meeldis sel perioodil väga patjadest koopaid ja mägesid ehitada ning seejärel sinna taha peitu minna. Liikuvust tuli ka kõvasti juurde. Mänguväljakul hakkas ta nüüd ka redelitpidi üles turnima (varem ei olnud see teda miskipärast huvitanud). Kuna saime kõne arengu teemal nii palju uut ja kasulikku informatsiooni, siis viisime nii mõnedki soovitused kohe ka ellu. Vanaisa ehitas lapselapsele aeda liumäe, liivakasti, redeli ja nn mudaköögi. Püüdsime liikumist ja sõrmeotstega tegutsemist (need on kõne arengut toetavad) igatepidi soodustada.

Jagamise oskus

Üks tore omadus, mida poja puhul järjest sagedamini täheldasime, oli jagamise oskus. Näiteks – kui andsime talle kätte maasikate karbi, siis oli kindel, et ta võtab ka ise, kuid jagab need maasikad (iseseisvalt nii otsustades) kõigile ruumis viibijatele laiali. Kui tema ja issi sõid midagi parajasti koos ja mina läksin ka kööki, siis pööras ta kohe kindlasti tähelepanu sellele, et ka mina võiksin seda sööki võtta. Andis mulle palakesi ka oma taldrikult. Veendus, et söögilauas oleks kõikidel nt tass olemas jne. Oli väga tähelepanelik.

Kaheaastase lapse potitreening  

Kuigi ma alustasin lapse potile panekut juba ammu – natuke peale üheaastaseks saamist – ei olnud me seni saavutanud seda, et laps sinna iseseisvalt minna tahaks. Siis, kui ta potile õigel ajal pandi, tuli piss kenasti. Kakat ta aga keeldus potti tegemast – selle jaoks soovis ta kuskile peitu minna. Seetõttu olime seni ikkagi mähkmeid kasutanud.

Nüüd aga mõtlesin, et suvel on hea aeg potitreeningut teha. Kaheaastane saab ka juba jutust kenasti aru. Lugesin ka mingi potitreeningu raamatu läbi, sain sealt mõne mõtte, kuid peamiselt lähtusin oma loogikast. Mulle tundus, et kuni lapsel on mähkmed jalas, ei saagi midagi muutuda. Tänapäeva mähkmed hoiavad lapse ju täiesti kuivana. Märga ega ebamugavuse tunnet  ei tekigi. Just see aga õpetaks last püüdma märja tunde vältimiseks midagi teisiti tegema (potile minema).

Tänu mähkmete äravõtmisele hakkas laps juba esimesel nädalal (tegelikult isegi mõne päevaga) enamasti ise potile minema. Toas saime tegelikult kiirelt mähkmevabaks.

„Tahan ise!“

Vahepeal oli veel üks tore kogemus. Laps soovis köögi kõrgemalt tasapinnalt mureleid kätte saada. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas murelite tumepunane mahl tema ilusa valge pluusi määrib, milline näeb pärast välja põrand jne. Seetõttu pakkusin talle esmalt (lihtsalt oma mugavusest) välja variandi, et ma pesen need murelid ise ära, puhastan kividest ja panen talle kaussi.

See ei sobinud. Laps tahtis mureleid ise võtta ja ise puhastada. Õnneks sain aru, et siinkohal ongi lapsele ju ideaalne õppimisvõimalus antud. Panin talle põlle ette ja juhendasin, kuidas käib murelipesu ja kivide välja võtmine.

Laps hakkaski käima kraanikausi ja murelikausi vahet. Võttis mureli, pesi selle kraanikausis ära, võttis (minu üllatuseks) ettevaatlikult kivi välja ja sõi siis mureli ära. Ja nii iga mureli puhul. Vedas oma pukki muudkui edasi-tagasi (kööki, et saada selle abil murel kätte ning kraanikausi juurde, et ulatada seda pesema) ja muudkui toimetas.

Vaatepilt oli nunnu. Näide sellest, et vanem peab andma lapsele võimaluse ISE teha. See toetab lapse iseseisvumist. Kui oleksin need murelid ise ära pesnud ja puhastanud, poleks selles tegevuses olnud tema jaoks mingit mängulusti ega ka õppetundi.

Ja seekordse postituse lõpetuseks ka killuke poja huumorimeelt …