LAPSE KOLMAS ELUAASTA – 31.-33. ELUKUU KOKKUVÕTE (2A9K)

Lapse 31.-33. elukuu

Laps sai kahe ja poole aastaseks. Lemmikud mänguasjad olid autod (eriti puksiirauto Matu, “Autode” multikast), Sipsik, hüpiknukk (kellega mina lapsele tihti „etendust“ tegin), tuletõrjuja Sam (samanimelisest multikast), käpapatrulli kutsud jpt. Laps oli suuteline päris pikka aega huvipakkuvale tegevusele keskenduma.  Nüüdseks tundis poiss numbreid 1-10 ja enamus tähti. Olin neid alati kuidagi mängu sisse põiminud ja pigem nii muuseas „õpetanud“. Laps oskas ka tavapärast puslet juba paremini kokku panna (kuigi vajas kohati veel juhendamist).

Talle meeldis väga tekkidest ja patjadest koopaid ehitada. Sinna kutsus ta ka emmet või issit mängima. Vahel oli see kahekesi koopas mängimine suurepärane viis, kuidas pärast nutmist või jonnijoru jälle lapsega hea kontakt saada. Laps katsetas vahepeal ka „luiskamist“, ilmselt järjekordne arenguetapp. Ütles, et X asi kadus ära. Tegelikult peitis selle ise ära. Siis tegi kavala näo pähe ja mina pidin selle asja siis üles otsima. Lapsele meeldis väga õues käia ja talvel nautis ta väga kelgutamist.

Rääkides iseloomust, siis oli juba mõnda aega aru saada, et poisil on väga tugev tahtejõud ja visioon, kuidas asjad olema peavad. Tugeva karakteriga aktiivne tegutseja, sealjuures hooliv ja humoorikas. Üks lapse toimetamist pealt jälginud tädi ütles, et „sellest poisist tuleb direktor“.

 

Kahe ja poole aastase lapse kõne arengu toetamine

Kuna lapse kõne oli kahe ja poole aastaselt endiselt pigem vähene, käisime igaks juhuks uuesti logopeedi juures. Laps mõistis kõike suurepäraselt, kuid vähene oli pigem sõnade produtseerimine. Võimalik, et mänguhoos õppis laps sõnu peamiselt kuulmise järgi. Aga logopeedi sõnul on vajalik ka see, et laps vaataks ema-isa suu peale ja õpiks niiviisi sõnu korrektselt välja ütlema (läbi jäljendamise).

Saime teada, et lapsevanem võiks last meelitada oma suu peale vaatama, et lapsele mingit sõna selgelt välja öelda. Näiteks esmalt sõrmega oma suu peale koputada („vaata siia“) ja siis öelda see sõna, mida soovid õpetada. Seda kõike tuleb muidugi teha läbi mängu, sest kaheaastane võib ütlemise peale vastupidi teha.

Logopeed ütles, et õppida ja „lihvida“ võiks ühte sõna korraga. Kui laps hääldab sõnas mõnda tähte teisiti, kui peaks, siis saab selle tähe arendamiseks teha harjutusi. Näiteks, huulte torru ajamine, sulgede puhumine, kõrrest puhumine aitavad edaspidi kaasa „O“ ja „U“ tähe hääldamisele. Ülahuule kohale mee määrimine, keelega limpsimise liigutused aitavad kaudselt kaasa „L“ tähe tekitamisele, jne.

Samuti lugesin kuskilt sellise nipi kohta, et lapsevanem teeb lausete ütlemisel pause, nii et laps saaks „lüngad“ täita mingi sõnaga. Näiteks, mina ütlen ühe korra lause ette. Ja kohe järgnevalt ütlen selle lause uuesti, kuid õpetatava sõna juures peatun ja vaikin. Meil see toimis, sest laps teadis ju, mis sõna seal olema peab (olin seda just eelnevalt öelnud). Ja tihti prooviski ta seda siis järele korrata. „Pall kukkus maha“. „Pall kukkus …..“. Ja laps ütles „maha“.

Ostsin lapsele ka ühe väga asjaliku kõne arengut soodustava raamatu („Kips-Kõps-Külla“, autor Viivi Kuus). Seal on erinevaid sõnu ja häälikuid väga oskuslikult kasutatud. Pärast raamatu läbilugemist on lapsevanemal endalgi tunne, nagu oleks suulihased piltlikult öeldes trenni teinud. Seda raamatut oleks kõige otstarbekam lugeda nii, et laps näeb parajasti lapsevanema suud (istudes vastamisi).

Umbes 2a7k vanusena hakkasin lapse kõnes märkama kiiremat edasiminekut, sh rohkemat sõnade järelekordamist, uute sõnade tekkimist. Samuti hakkas lisanduma käändeid ja sõnalõppe (tuba-tuppa, emme-emmele jne). Märkasin, et laps muutus sel perioodil ka füüsiliselt aktiivsemaks. Mänguväljakul ronis, kiikus, lasi liumäest julgemini alla, jalutas pikemat maad jne.

 

Jorupill jonn

Juba eelmistes postitustes kirjutasin sellest, kuidas meie argipäeva üheks suureks teemaks oli jonn. Märkasin aga seda, et mida rohkem hakkas paranema lapse kõne, seda paremaks läks olukord ka jonniga (seda esines vähem). Tasapisi sai hakata lapsega nüüd kokkuleppeid tegema. Selleks oli alati vajalik mingi loogiline seletus. Väga aitas valikute andmine (lapsevanemale sobivate variantide vahel). Näiteks, et „kas teed ise või aitan Sind?“.

Igasugused jonnimised lahenesid paremini siis, kui suutsin ise täiesti rahulikuks jääda. Vahel oli vajalik lasta lapsel oma emotsioon lihtsalt välja elada. Selgitustööd sai teha alles pärastpoole, sest siis kuulas ta paremini.

Näiteks, kui laps hakkas autosid põrandale loopima, siis esialgu ütlesin rahulikult, et palun ära loobi, need võivad katki minna. Laps muidugi jätkas oma tegevust. Kuid üks auto läkski katki. Laps õppis põhjus-tagajärg seost. Hiljem, kui jonnituju oli möödas, selgitasin, et näed, emme ju ütles, et auto võib katki minna – ja läkski. Palun ära rohkem loobi neid.

Samuti leidsin ühe nipi, kuidas ebasoovitud käitumist vältida. Laps ronis jalgupidi söögilauale. Varasemalt oleksin ilmselt öelnud, et seda ei tohi teha. Aga „ei“ tekitas tavaliselt veelgi rohkem soovi mingit ebasobivat käitumist jätkata. Avastasin, et väga hästi mõjus see, kui ma suunasin lapse tegevuse lubatud keskkonda. Ehk siis küsisin: „Kas sa tahad ronida?“. „Jah“. „Söögilaua peal ei tohi ronida. Aga tead, kus tohib? Diivani peal tohib küll ronida, kas lähme?“. Ja see toimis!

Soovimatu käitumise põhjuseks võib olla ka rohkema tähelepanu soov. Vähemalt mina märkasin küll, et kui ma 1:1-le lapsega tegelesin, olin kohal, osalesin mängus, oli jonnimist palju vähem. Igavus, tegevuse ja tähelepanu puudumine tekitasid sageli mittelubatud käitumist.

Selles vanuses lapsed katsetavad pidevalt piire, et mida võib teha ja mida mitte. See ongi väikese inimese arengu seisukohast normaalne ja vajalik etapp. Lapsed on muidugi ka erinevad – mõnel avaldub see „mina ise“ periood intensiivsemalt kui teisel. Olin nüüdseks tutvunud erineva lastekasvatuse alase kirjandusega ja sealt joonistub see „mina ise“ ning „jonnimise“ periood just sama vanade laste puhul väga selgelt välja.

Tundsin, et see periood (mis algas lapsel umbes 1,5 aastaselt) on vähemalt meil olnud pigem väljakutseterikas. Piiride igapäevane kompamine, vastuvaidlemine, keeldumine – see on tõeline kannatlikkuse meistriklass. Peab tõdema, et lapsed kasvatavad ka lapsevanemaid. Ka vanemal on siinkohal võimalus areneda. Kuidas säilitada konfliktiolukorras külma närvi? Konflikte saab konstruktiivselt lahendada ainult rahulikult, kompromisse ja kokkuleppeid tehes. Kui edaspidi tööle naased, oled korraliku koolituse läbi teinud ja tõeline meeskonnamängija ning läbirääkija!

 

Esimesed eluaastad on vundament lapse edasisele arengule

Esimesed eluaastad on paljude allikate kohaselt ülimalt olulised. Need on vundament lapse edasisele arengule.

Kuulasin ühte Pere&Kodu podcasti, kus räägiti, et Eestis on kahjuks järjest rohkem lapsi (ca 4 800 aastas), kellel diagnoositakse mingisugune psühholoogiline probleem. Kujutage siis ette, kui palju võib see number päriselt olla (sest kõik ei lähe psühholoogi juurde). Elame vaimsete probleemide sajandil. Ja siis loeme aeg-ajalt meediast igasuguseid haigeid asju ning mõtleme, et kust sellised inimesed küll tulevad, kes nii teevad!? Kõik algab kodust. See asetab lapsevanema õlgadele tohutult suure vastutuse.

Podcastis räägiti lapsepõlve olulisusest. Vanemad on tänapäeval liiga närvilised ja see kandub ka lastele edasi. Närviline õhkkond ei ole väikesele inimesele sobilik kasvamise keskkond. Elu on paratamatult muutunud aga väga kiiretempoliseks, kõikidel on finants- ja muud kohustused, kardetakse tööst ilma jääda jne. Väga palju lahkuminekuid, ei osata oma suhteid normaalsena hoida. See kõik mõjub aga lastele halvasti. Nemad ei saa ennast ise aidata. Lapsevanemad on nende jaoks eeskujud. See kõik, mis kodudes toimub, jätab lastele paraku jälje.

Seetõttu tuleb minu arvates teha kõik, mis võimalik, et oma lapsi kaitsta. Loobuda kõigest sellisest, mis mürgitab meie elu. Lükata kõik suuremad ettevõtmised ja plaanid vajadusel tulevikku. Et olla siin ja praegu kohal oma väikeste laste jaoks. Lastele tuleb võimaldada stabiilne elukeskkond. Eriti just need esimesed aastad on määrava tähtsusega.

On raske jääda igas olukorras rahulikuks. Eriti tingimustes, kus Sinu enda “tass” on tühi, kui oled väsinud, kurnatud. Hea lapsevanem olla on palju raskem kui kehv lapsevanem. Keegi pole ideaalne ja ei peagi olema. Aga täiskasvanud inimesed peavad ennast siiski kokku võtma. Tuleb püüda olla iseenda parim versioon. Teha iseendaga tööd ja kindlasti vastu võtta ning lausa küsida abi (näiteks lapsehoid selleks, et omaenda tassi täita). Luua pere jaoks toimiv süsteem, rutiin. Selle nimel tasub pingutada, et lastel oleks hea ja turvaline elukeskkond.

 

Elu kahe väikese vanusevahega lapsega

Esimesed kuud kahe väikelapsega vajasid kõikidele osapooltele harjumist. Suuremal esines aeg-ajalt ka armukadedust, kuid samas oskas ta ka õe suhtes hooliv olla. Vanemate tähelepanu jagamine õe või vennaga on ühe väikese inimese jaoks kindlasti ebaaus.

Seetõttu püüdsin suurema lapse ees beebit mitte eriti ülevoolavalt hellitada. Pigem ninnunännutasin titat siis, kui suurem laps oli näiteks issiga õues või vanavanemate juures. Aga pojale püüdsin iga päev tekitada momente, kus ainult mina temaga tegelen ja tähelepanu jagan. Seda oli väga vaja.

Suuremale lapsele selgitasin pidevalt, et „tita veel ei oska seda ja toda, emme peab teda aitama“. Ja samuti aitas harjumisele väga palju kaasa see, et rääkisin pidevalt nii, nagu beebi räägiks vennaga („Venna, mina küll ei oska veel potil käia, vau, kas Sina oskad ise potil käia!?“. Ehk õde justkui kiitis venda, rääkis temaga juttu jne. Samuti tõin mingites situatsioonides venna head käitumist titale eeskujuks.

Selleks, et mul reaalselt oleks päeval aega lastega tegeleda, hakkasin toitu mitmeks päevaks ette valmistama. See tundus kõige mõistlikum variant, et järgnevatel päevadel oleks vaid toidu soojendamise vaev. Samal ajal kui korralikku, toitaineterikast lõunasööki valmistad, peavad ka lapsed valvatud olema. Paraku ei tegelenud kaheaastane iseseisvalt teises toas tund aega järjest ka mingi arendava tegevusega. Nii pisike vajab siiski täiskasvanu lähedal olemist ja pidevat tähelepanu. Rääkimata beebist, kes vajab samuti pidevalt ema juures olemist. Seega – igasugused nipid, mis argipäeva toimetuste tegemist lihtsustavad, tuleb kasutusele võtta.

Väikeste lastega perekonnal on minu arvates väga oluline just süsteemi, päevakava, rutiini loomine. Selleks, et ühildada pere-, töö- ja igaühe isiklik aeg. Ning et ei tekiks läbipõlemist. Süsteem tuleb luua vastavalt oma pere vajadustele.

 

„Emme“ asendub „Issi“-ga

Varem ütles laps raamatute, multifilmide või muude mängutegelaste kohta ikka „emme ja poeg“ (näiteks pardi emme ja pardi poeg, karu emme ja karu poeg). Peale õe sündi hakkas ta nende kohta ütlema „issi ja poeg“. Kõik suuremad tegelased olid nüüd raamatutes „issi“. Algas issi-periood.

Ilmselt oli see põhjustatud sellest, et laps nägi, kuidas emmel on nüüd koguaeg titaga tegemist. Beebi oli ju arusaadavatel põhjustel väga tihti minu süles. Tundsin ennast seetõttu suurema lapse ees süüdi. Püüdsin siiski võimaldada nii palju aega, kui vähegi võimalik, ka pojale. Et meil oleks temaga alati ka 1:1-le aega.  Sest „suurem laps“ ei saanud ju peale beebi sündi üle öö „suureks“. Ka tema oli endiselt pisike.

Mõnda aega soovis poeg, et issi loeks talle unejuttu. Läks aega, enne kuni ka mina võisin seda jälle teha. Ükskord hiljem, kui poeg mul enne uinumist kaelast kinni võttis ja niiviisi magama jäi, tulid mul pisarad silma. On väga oluline hoida lähedast sidet ka oma suurema lapsega. Selleks peab alati leidma aja, mil ainult temale pühenduda ja ka mõttega tegevuse juures püsida, hetkes kohal olla.

 

Mary Poppins

Kuna õde sündis kuu aega enne seda, kui poeg oleks pidanud lasteaeda minema, otsustasime, et poeg jääb veel aastaks koju. Me ei soovinud, et kaks väga suurt elumuutust (õe sünd ja lasteaeda minek) satuksid samale ajale.

Küll aga oli meil aeg-ajalt siiski lapsehoidu vaja. Et elukaaslane saaks kodukontoris tööd teha. Et beebi saaks rohkem nunnutamist. Et minul tekiks natukenegi oma aega või vähemalt söögivalmistamise aega. Et ka mõni kodutöö saaks tehtud jne. Hoidu mõtlesime kasutada just pigem mõnel tööpäevasel ajal, kui ka vanavanemad tööl olid ja abistada ei saanud.

Mõtlesime, et parim variant oleks mõni tore, usaldusväärne, lastega hästi sobiv inimene, kes tegeleks lapsega 1:1-le paar tundi tööpäevasel ajal, mõnel korral nädalas. Facebook’i lapsehoidjate grupis oli sel teemal vähe pakkumist, aga palju nõudlust. Eestis leidub ka üks portaal, mis pakub väljaõppega lapsehoidjaid, kuid sellisel juhul tuleb sõlmida leping, määrata kindlad ajad. Meie graafik oli aga pigem muutuv. Soovisime paindlikkust.

Lapsehoidmine on tegelikult kallis teenus. Aga ma pigem soovisin jätta mingid iluprotseduurid ja šoppamised tegemata, et kas või korra nädalas võimaldada tänu lapsehoidjale „oma aega“ (või siis nagu minu puhul, „beebi ja emme“ aega).

Sobiva lahenduse leidsime hoopis tuttava soovituse kaudu. Kohtusime ühe armsa tädiga, kellel oli ka eelnevalt lastehoidmise kogemus. Usaldusväärsust tekitas see, et tegemist oli tuttava tuttavaga. Päris võõra inimese puhul oleksin ilmselt olnud alguses skeptiline. Esialgu toimus hoidmine meie kodus (parim viis harjumiseks), kuid hiljem juba ka hoidja juures. Esialgu toimus hoidmine vaid paari tunni kaupa, korra-kaks nädalas. Tädi mängis lapsega, käis väga palju õues ja samuti tegeles arendava tegevusega (näiteks joonistamine, lugemine jms). Lapsele meeldis ta väga.

 

Sisulised mängud ja lapsele raamatute lugemine

 Mulle meeldis pojaga asjalikke, sisulisi mänge mängida. Laps suutis ühe mängu juures päris pikka aega püsida (kui tegevus teda huvitas). Temaga sai juba väga hästi ka rollimänge mängida. Et üks mängib ühe autoga, teine teise autoga ja parasjagu toimub mingi konkreetne stsenaarium (mille enamasti mina välja pakkusin ja mida tema edasi arendas).

Samuti meeldis mulle väga pojale raamatuid ette lugeda. Enamasti tekkis selleks võimalus enne ööund. Raamatute lugemine oli ööune rutiini üks osa. Lapse huvi raamatute vastu sõltub ilmselt olulisel määral ka lapsevanemast. Kas ja kui palju võtab vanem aega, et lapsele ette lugeda ning kas ta loeb tuimalt või proovib seda teha kuidagi huvitavalt. Raamatute koos vaatamine/lugemine on hea viis sõnavara täiendamiseks. See on võimalus arendada lapse sisekõnet, mis on omakorda ka rääkimise eelduseks.

Aga kõik lastele mõeldud raamatud ei ole head. Uusi raamatuid käisin ostmas päris poest (mitte e-poest). Raamatuid peab lehitsema, et aru saada jutu stiilist. Mõned lasteraamatud on väga lihtsa ja kaasahaarava stiiliga kirjutatud, teised aga ei paelu absoluutselt. Kirjanikul ja kirjanikul on vahe. Samuti on mõne raamatu puhul määrava tähtsusega just pildid. Vahel saab vanem nende juurde ka ise midagi õpetlikku või toredat juurde rääkida. Meile väga hästi sobinud ja meeldinud raamatute kohta jagan infot Instagram’i kontol.

 

Väikelapsega hambaarsti juures käimine

Poiss ei olnud just eriline hambapesu fänn. See oli asi, mis tuli sunniviisiliselt ära teha. Käisime lapsega hambaarsti juures, et luua seoseid hambapesemise vajalikkusega. Kuna otseselt mingit probleemi ei olnud, oli see külastus lihtsalt harjumuse tekitamiseks. Laps nõustus istuma ka hambaarstitooli ning avas korraks isegi suu. Pärast andis arstitädi talle koostöö eest ka ühe pisikese mänguauto.

 

Kõhuvalu ja palavik

Lapsel oli paar päeva palavik. Mind hirmutas aga see, et ta kaebas ka kõhuvalu. Näitas kõhu peale ja ütles „ai-ai“ ning käis kägaras. Kõhuvalusse tuleb alati tõsiselt suhtuda. Sellest võivad alguse saada ka tõsised probleemid, mis vajavad kiiret sekkumist (nt pimesool jms). Samas võib see olla ka lihtsalt seedimise probleem. Laps oli eelmisel päeval söönud piparkooke ning oksendas. Helistasin perearstikeskusesse ja meie lastearst palus teha pissi- ja kakaproovid. Pissiproovi võtmine on muidugi omaette ooper. Õnneks on selle jaoks tänapäeval olemas spetsiaalne vahend (kotike). Käisime igaks juhuks ka verd andmas. Väike põletikunäitaja küll oli, kuid üldiselt olid proovid korras. Õnneks oli see kõhuvalu seekord ilmselt siiski seedimisega seotud. Paari päeva pärast laps enam valu ei kurtnud ja probleem lahenes õnneks iseenesest.

 

Laps ei taha enam söögitooli istuda

Nüüd oli kätte jõudnud see püha hetk, mil laps ei tahtnud enam oma söögitooli istuda. See tundus talle liiga titekas. Ühel hetkel teatas poiss, et tema uus istumiskoht on nüüd ühel tavalisel toolil.

 

Väikelapse söömine

Väikelapse söömine on suur teema. Me kõik oleme sellest kuulnud, kuidas väikelapsed ei taha paljusid asju süüa või söövad valikuliselt. Kuidas vanemad on laste söömisega hädas ja et see on paljude jaoks murekoht.

Enamasti sõi laps üsna hästi. Väga meeldisid ja alati sobisid näiteks õun ja riisipuder. Mõnel päeval laps aga ainult nokkis midagi siit-sealt ja pigem jooksis lauast minema. Vanemal tekib siinkohal muidugi mure, et äkki ei saa laps vajalikke toitaineid ja vitamiine kätte. Samas on palju räägitud ka sellest, et lapsed ei jäta ennast üldjuhul nälga.

Sellegipoolest tuleb jätkata erinevate „asjalike“ toiduainete pakkumist. Kui porgand pehmel kujul ei lähe, siis saab pakkuda seda toorelt, snäkina. Samuti saab teatud komponente toidu sisse „peita“. Vahel on probleem selles, et taldrikul on liiga palju asju. Märkasin, et kui valikuid oli palju, jäi paratamatult mõni komponent puutumata.

Väga tore ja kasulik toode on näiteks maitsepärm (NB! ei ole tavaline pärm, vaid teine asi), mis on pungil kasulikest ainetest (sealhulgas väga vajalik B12 vitamiin) ja mida võib sisuliselt kõikidesse toitudesse juurde lisada.

Vahel aitas see, et isegi kui laps koheselt toidu vastu huvi ei tundnud, jätsin taldriku siiski lauale. Natukese aja pärast tuli ta ise laua taha istuma ja hakkas ikkagi sööma.

Lapsevanemate eeskujul, mingi toidu järjepideval pakkumisel on harjumuste kujundamisel kindlasti tähtis roll. Hiljuti lugesin, et lapsel tekib erinevate toitude suhtes rohkem huvi ka siis, kui talle õpetada vastavat „sõnavara“, mis seda toitu kirjeldab. Et näiteks salatileht ja kurk „krõmpsuvad“ hamba all – kuulatame. See toit on soe, see aga külm. See on pehme, see on kõva. Siin tunned soola maitset – proovi. See lõhnab hästi – nuusutame. Ja nii edasi! Ikka ja jälle mänguline lähenemine. Ka see, et laps katsub toitu kätega, sööb sõrmede abil, tekitab söömise vastu rohkem huvi. See on eksperimenteerimine. Kahvliga söömist on võimalik terve ülejäänud elu praktiseerida.

Loe siit, kuidas möödusid lapse 34.-36. elukuu (3a).