Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 16.-18. elukuust. Kui Sa pole veel eelmiste kuude kohta lugenud, saad seda teha siit: 1.-3. kuu, 4.-6.kuu, 7.-9.kuu, 10.-12.kuu, 13.-15.kuu.
Meie argipäevatoimetusi saad jälgida ka Instagram’i kontolt.
LAPSE 16. ELUKUU
Aasta ja kolme kuune pisipõnn tundis suurt huvi igasuguste olmetegevuste, sh koristamise vastu. Tolmuimeja, põrandapesumopp, hari ja kühvel – need olid teemas! Kui see huvi vaid teismeliseeani välja kestaks! Leidsin talle mänguasjapoest ka pisikese, lastele mõeldud mopi.
Samuti oli ta juba paras krutskivend. Nii mõnelgi korral leidsime näiteks wc-potist huvitavaid asju – soki, mänguauto ja isegi telekapuldi (jah, see läks mahakandmisele!). Samuti avastas poiss ühest raamatust Eesti lipu, mis talle hirmsasti meeldima hakkas. Kui ta Eesti lippu kuskil mujal märkas, läks suu alati naerule. Ikkagi Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal sündinud poiss! Ostsime talle mängimiseks ka oma pisikese lipukese.
Vahepeal sai selgeks, et laps jaksab nüüd järjest üleval olla umbes 5h+. Alla selle ei olnud magamaminekut isegi mõtet üritada. Ja ärkveloleku aja jooksul pidi tegevus olema ka piisavalt intensiivne, et laps ikka ära väsiks. Hea une (ja söögiisu) tekkele aitas kaasa õueskäik.
Lapsele meeldis väga vannis istuda ja veega mängida. Lasin talle ämbrikese sisse natuke vett ning andsin vannimänguasjad kätte. Milline suurepärane võimalus plätserdamiseks ja veega pritsimiseks! Ostsime ka spetsiaalse vannimänguasjade hoidiku, mille sai iminapaga vanni külge pookida. Nii olid vajalikud mänguasjad alati vannis juba olemas. Selline (loomulikult ainult järelvalve all toimuv) iseseisev tegutsemine oli ühtlasi ka väike puhkehetk emmele.
Üle pika-pika aja käisime elukaaslasega taas kohtingul.
Nüüd oskas laps juba osasid (lihtsamaid) puslesid täitsa iseseisvalt kokku panna. Peamiselt selliseid, kus suuremasse (juba olemasolevasse) pilti tuleb teatud kohtadesse tükid asetada. Samuti oskas ta (väikese abistamisega) motoorikakeskusesse erinevate kujudega klotsikesi sisse pista.
Potitreening
Potitreeningu osas jätkasin seda põhimõtet, et panin lapse iga kord potile, kui ta unest ärkas. Ja vahepeal ka niisama. Esimest korda õnnestus ka nr 2 potti teha. Aga üldiselt läks pissiga paremini (st see tuli sagedamini potti). Suhtusin potitreeningusse rahulikult ja kiirustamata.
Imetamine
Imetasin last jätkuvalt edasi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab last võimalusel vähemalt kuni teise eluaasta lõpuni imetada. Päeva jooksul oli nüüd imetamiskordi muidugi juba harvem, kui varem. Mõtlen siinkohal selliseid päris korralikke, söömise kordi. Hammaste tuleku perioodil imetasin natuke sagedamini (see oli lapsele pigem lohutus). Muide, kas teadsid, et kui vähemalt kolm korda ööpäevas imetada, peaks rinnapiim kenasti edasi toimima/säilima?
Maailma Terviseorganisatsioon soovitab last võimalusel vähemalt kuni teise eluaasta lõpuni imetada.
Uni
Järjekordsete hammaste tulek mõjutas ka ööund. Kui muidu oli öösel vaid mõni üksik virgumine, siis sel perioodil oli laps taas pinnapealsema unega – ärkas sagedamini üles, siples, nuuksus. Ka lõunaunne jäämine võttis rohkem aega. Hammaste tulek tekitas lapsele ebamugavustunnet. Lapse nihelemine mõjutas ka minu und. Mis omakorda mõjutas meeleolu. Sel perioodil ei tasu endale liiga palju muid kohustusi võtta ning peab ära kasutama igat võimalust puhkamiseks. Aga ka see periood möödus, unetsüklid muutusid taas pikemaks ja varsti oli ka hambatippe juba näha.
Seni oli laps magama jäänud enamasti kas süles või rinnal. Erinevalt mõnest arvamusest, mida kuulnud olen, ei arva ma, et rinnal magama jäämine oleks kuidagi halb. See on ju täiesti loomulik asi. Omast kogemusest saan kinnitada, et ka rinnalapsed õpivad hiljem iseseisva uinumise kenasti ära. Rinnaga uinumine on lihtsalt üks uneseos. Uneseost saab ühel hetkel vajadusel muuta.
Eelmises postituses tuli juttu unekoolist. Leebed ja lapsega arvestavad meetodid uneseose muutmiseks/loomiseks on igati OK. Kuid nüüdseks olin ma veendunud, et see nn karm unekool, mille raames jäetakse laps lohutamatult nutma (ei sekku, ei võta sülle, ei lohuta, ei ole juures jne), ei ole õige asi. Läbi korduva hüsteerilise nutu millegi „selgeks tegemine“ ei ole loomulik ja tundub vale. Me ei tea, mismoodi see last tegelikult mõjutada võib. Mis jälje see pikemas plaanis jätab. Kas ärevust, stressi ja katkiseid inimesi niigi liiga palju pole? Siinkohal on kõvasti mõtteainet.
Unekool, mille raames jäetakse laps lohutamatult nutma (ei sekku, ei võta sülle, ei lohuta, ei ole juures jne), ei ole õige asi.
Oleme tänapäeval harjunud väheste ebamugavustega. Lapsega kaasneb palju “kohustusi”, lausa “ebamugavusi” ja sealt ongi alguse saanud ka igasugused unekooli variandid ja muud moodsa aja leiutised. Et muuta (lapsevanema!) elu mugavamaks. Ükskõik, mis meetodi keegi valib, peamine on see, et meie tegevuse tagajärjed ei oleks lapsele kuidagi kahjulikud (vihjan sellele kurikuulsale unekooli karmile meetodile, mis lubab lapse teise tuppa tundideks röökima jätta).
Magamatus mõjutab naise enesetunnet ja ma mõistan ka seda, miks osad emad ei jaksa/ei saa päevast päeva last kussutada või rinnaga magama aidata. Õnneks on ka meil Eestis olemas asjalikud unenõustajad, kes propageerivad leebeid, lapsega igati arvestavaid meetodeid.
Ka Eestis on olemas asjalikud unenõustajad, kes propageerivad leebeid, lapsega igati arvestavaid meetodeid.
Panin selle siia kirja eelkõige seetõttu, et ka mõni teine sarnaste mõtetega ema leiaks kindlust. Ilmselt on ka nendest postitustest märgata teatud arvamuste „küpsemist“. Esimest korda lapsevanemaks saades on infot isegi üleliia palju ja nii mõnigi ema lihtsalt ei kuule selles infokülluses ja virvarris oma südame (või mõistuse) häält. Aga ajaga saavad paljud asjad selgemaks. Hakkad ennast emarollis rohkem usaldama.
Perioodil, mil hammaste tuleku ebamugavused ei kimbutanud, õnnestus lapsel vahepeal ka võrevoodis täitsa iseseisvalt magama jääda. Sellel samal, rinnaga või süles magama jääma harjunud lapsel. Leebelt, seletades (sest aasta+ vanuses laps saab juba jutust kenasti aru).
LAPSE 17. ELUKUU
Aasta ja nelja kuune laps saab jutust väga hästi aru. Laps oskas kõiki lasteraamatu esemeid/loomi (mida olin eelnevalt õpetanud) jne küsimise peale näpuga näidata. Sel perioodil tundus lapsele väga huvitav tegevus (peale koristamistööde) erinevatele pudelitele ja purkidele korkide/kaante peale panemine ning karpide üksteise sisse asetamine.
Muusika meeldis lapsele endiselt väga. Laulsin talle aeg-ajalt kolmkõla (la, la, laa) ette ja ühel hetkel hakkaski poiss seda järgi ümisema. Mõnikord õnnestus isegi enam-vähem samadelt kõrgustelt need noodid püüda. Veel üks tore asi – õpetasin lapsele, et pärast mängu paneme mänguasjad kasti tagasi ka. Nt ehitasime suurtest legoklotsidest auto ja siis panime pärast kõik tükid koos karpi tagasi. Abistas emmet hea meelega.
Söögi poolepealt olid suured lemmikud nt tatar, riis, peet, porgand, õun, apelsin, sushi (küpsetatud lõhe või angerjaga), kohupiimakreem jne. Eriti ei meeldinud banaan. Soolasest võis ju kõht täis olla, kuid magus läks alati peale. Süüa eelistas laps iseseisvalt, oma lusikaga/kahvliga. Majapidamispaberit ja vett kulus nüüd söögikorrajärgseks koristuseks ohtralt. Kui kõht oli täis, ulatas laps kausi mulle ja ütles „aitäh“. Sellest sain aru, et limiit on täis ja koristasin nõud kiiresti laualt ära (enne kui jäägid teadmata suunas lendama hakkasid). Peamiselt sõi laps seda, mida me isegi. Siiski olid mul igaks juhuks alati ka mõned püreed valmis ostetud (nendeks kordadeks, kui ise ei jaksanud kokata). Lapsele meeldisid ka BabyCooli püreekuubikud, mida ma ka alati sügavkülma varusin (eestimaine puhas toit)! Minu arvates väärt toode!
Rääkides söömisest, siis käisime ka lapsega esimest korda hambaarsti juures. Mitte, et nii pisikesega seda otseselt vaja teha oleks, kuid kuna pidime ise ka kontrolli minema, siis võtsime lapse kaasa. Et esimesed kokkupuuted oleksid positiivsed, ilma otsese mureta. Seda enam, et meie hambaarst on armas ja sõbralik. Tooli laps veel ei istunud, kuid korraks tegi suu lahti küll ning kiirel pilgul hinnati sealne olukord normaalseks. Saime sellise soovituse, et näksimist ei tasu lapsele siiski pidevalt pakkuda. Söömise vahel peaks olema piisavalt pikad vahed. Tihe näksimine pigem lõhub hambaid.
Laps ei taha hambaid pesta!?
Hammaste pesu ei olnud tegelikult lihtne ülesanne. Miskipärast ei meeldinud see lapsele tol perioodil üldse. Küll püüdsin ise harjata, küll juhendasin last iseseisvalt harjama. Küll rääkisin sööbikust ja pisikust, kes tuleb hammastelt ära pesta, et nad sinna auku ei uuristaks jne. Lahenduse leidsin juhuslikult kuskilt internetiavarustest saadud nõuande järgi toimides. Keegi kirjeldas, et tema lapsel aitas hammaste pesu läbi viia see, kui samal ajal sai laps vanema elektrilist hambaharja vaadata/katsuda. Proovisime järgi ja see tõesti toimis (ka meil elukaaslasega on elektrilised hambaharjad olemas)! Samal ajal kui laps elektrilist hambaharja sisse välja lülitas, õnnestus palju lihtsamalt tema hambaid harjata.
LAPSE 18. ELUKUU
Kui laps sai aasta ja viie kuuseks, käisime esimest korda väikelaste loovustunnis, kus meisterdasime koos siili (ok, rohkem meisterdas siiski emme). Loovustund on kindlasti tore ajaveetmise viis – saab uusi asju proovida ning ka teiste lastega harjuda. Kuna tunde on erinevaid (muusika, tants, kunst, vestlusring, mängimine jne), siis tasub proovida mitmeid variante, kuni leiad sellise, mis kõige rohkem meeldib/sobib.
Laps suhtles ja häälitses veelgi rohkem. „Õnn-õnn“ fraasiga võis juba täitsa pikad jutud maha „rääkida“. Pojal tekkis armas komme – kõigile lehvitada, kui me kuskilt ära minema hakkasime. Hästi armas oli ka see, kuidas ta imiteeris telefoniga rääkimist – võttis suvalise eseme, asetas kõrva äärde ja ütles „anna“. Jah, mitte „hallo“, vaid „anna!“.
Aeg-ajalt oli juba näha ka piiride katsetamist. Laps tegi meelega täpselt risti-vastupidi sellele, mida temalt palusime. Kui keelasime, siis tegi just seda, mida keelati. Kui võtsime midagi keelatut käest ära, siis tuli tema poolt pahandamine. Eks see on arengu normaalne osa, vaadata, et mis siis saab, kui ma ikkagi nii ei tee, nagu palutakse.
Panin tähele, et lapse puhul oli mõistlik paljusid asju veidikese kavalusega läbi viia. Kui soovisin, et laps ei näpiks mingit ohtlikku asja, siis andsin talle mõni muu (ka huvitava) objekti kätte (asendasin). Kui soovisin aidata last nutulainelt üle, siis viisin tema tähelepanu millelegi muule (rääkisin talle millestki huvitavast, mis tekitas uue mõtte/seose). Keskkonnavahetus (teise tuppa või õue minek) tegi ka sageli imesid.
Kui varem oli päevauni (unetsükkel) vaid 45-minutit (akadeemilise tunni mees!), siis nüüd oli järjest enam kordi, kui laps magas ka pikemalt (nt 2 unetsüklit või rohkemgi).
Ostsin talle mõned mängujuurviljad, -puuviljad, -potid ja -pannid. Samuti mängu teekannu ja tassid-taldrikud-lusikad. Oi, kuidas need talle meeldisid! Palusin tal mängult teed teha ja mulle see tassi valada. Eriti tore oli see, et kui ta mulle „teekannust teed valas“, siis tegi tal samal ajal ka valamise häält. Ehk siis ta sai aru, et tee valamine tekitab teatud häält.
Kui ma teinekord päriselt kokkasin, võtsin ta sülle ja lasin tal toidule soola puistata. Sama (toidule soola lisamist) imiteeris ta ka oma söögitegemise mänguasjadega mängides. Kaasasime teda juba ka mitmetesse teistesse igapäevatoimingutesse. Nt hommikul aitas poiss issil putru segada jne. Seega tuleks last paljudesse tegevustesse kaasata ja talle kõige kohta muudkui rääkida. Nii õpib ta väga palju ja imiteerib õpitut pärast läbi mängu.
Taaskord peab aga nentima, et „aeg lendab“. Nii see tõepoolest on, sest meie pisike sai juba pooleteise aastaseks. Edaspidistest seiklustest kirjutan juba järgmises postituses.
Loe siit ka seda, kuidas möödusid poja 19. – 21. elukuu.
* * *
Jälgi meid Facebook’is, kui soovid olla kursis uute lasteteemaliste postitustega.
Jälgi meie tegemisi Instagram’is, kus jagame rohkem igapäevaelu ja tegevusi lastega ning tutvustame põnevaid lapsesõbralikke kohti, mida külastada.
