LAPSE TEINE ELUAASTA – 22.-24. ELUKUU KOKKUVÕTE

Laps laulis „ta-ta-taa“ silbil erinevaid laulukesi – „Rongisõit“, „Kus on minu koduke“, „Juba linnukesed“ jne. Talle hakkasid väga maitsema või ja Philadelphia toorjuust, mida ta soovis lusikaga otse karbist süüa. Miskipärast ei tahtnud ta toas enam eriti sokke kanda. Võttis neid pidevalt jalast ära ja käis hoopis paljajalu.

Poisi kõige lemmikumad mänguasjad olid nüüd autod. Ta võis neid ka päevas mitu korda ritta seada. Issi ostis talle ka autogaraaži, millest sai suur hitt. Ei möödunud ühtegi päeva, mil ta autosid sinna parkinud poleks. Seoses mängimise ja mänguasjadega oli mul igapäevaselt ka palju rohkem koristamist (asjade oma kohtadele sättimist). Laps hakkas nüüd ka rohkem mööblile (tool, diivan) ronima ning talle meeldis näiteks diivanile patjadest, tekist jms koobast ehitada.

Autosid meeldis lapsele vaadata ka õues – kui mõni masin mööda sõitis või meie lähedal parkima hakkas, pidime seisma jääma, et seda vaadata. Elukaaslane õpetas talle ka automarke ja uskumatu, kui hästi väikestele kõik meelde jääb.

Hakkab arenema tahe

Kuskil peale 1,5 aastat märkasime, et lapsel hakkas jõudsalt arenema TAHE. Näiteks, kui meie ütlesime millegi peale “ei” ja soovisime teha teisiti kui tema, siis tekkis lapsel trots. Sel perioodil mõtlesime sageli sellest, et kuidas saada laps tegema nii, nagu vaja, kui ta teeb täpselt vastupidi.

Laps katsetas piire. Nüüd juhtus aina sagedamini, et laps valas peale söömist oma joogiklaasis oleva vee põrandale või viskas lusika, kausi, toidu maha. Viibutas seejärel näpuga ka (nagu meie tegime, kui ütlesime, et nii ei tohi). Õppisime olema kiiremad, ennetama mahaviskamist ja märkama seda, kui lapsel on juba kõht täis saanud. Keelamine ja „ei“ ütlemine enam ei sobinud, siis tuli nutt ja pahandamine. Lapsevanema jaoks on siinkohal paras väljakutse jääda igas olukorras rahulikuks. Aga just see on väga vajalik, et olukordi lahendada. Vahel aitas siis tähelepanu mujale juhtimine või keskkonnavahetus. Tuli leida kompromisse ja kasutada ka kavalust.

Loovusringis, kus käisid samas vanuses lapsed, oli näha, et sel perioodil on juba teemaks muutumas üksteiselt mõne mänguasja ära võtmine. Teise lapse käes olev mänguasi on ju ikka huvitavam. Huvitav oli ka jälgida, et mida lapsed siis tegid, kui keegi neilt mänguasja käest ära võttis. Mõni ei teinud sellest väljagi, kuid mõni hakkas kaeblema. Lugesin kuskilt, et nii väikesed lapsed veel jagamise tähendust ei mõista. Ja et ega kõiki asju ei peagi tegelikult jagama. Siiski, kodus oma laste mänguasjade jagamist korraldada on üks asi. Kuid võõras kohas oleks ilmselt ebaviisakas, kui lapsevanem ei sekku ja vaatab pealt, kuidas ta laps teiselt midagi ära võtab. Mis muud, kui seletada, seletada ja veel kord seletada.

Smuuti joomise (söömise) mäng

Smuuti joomine on hea viis, kuidas laps saab korraga kätte väga palju kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Niisama ei olnud ta smuuti joomisest aga eriti huvitatud. Aitas see, kui hakkasime mängima nö “smuutimängu”. Selgitasime, et kõigepealt võtab ühe lusikatäie issi, siis emme ja siis laps. Kui ring oli peale tehtud, võtsime igaüks juba kaks lusikatäit, siis kolm jne. Mängu lõpuks oligi smuuti otsas.

Laps ei taha hambaid pesta

Eelmises postituses rääkisin ka hambapesu streigist. Miskipärast oli vahepeal lausa võimatu hambaid ilma nutu ja protesteerimiseta pesta. Hambapesu tekitas nii tugevat vastureaktsiooni. Olukord paranes märgatavalt peale elektrilise hambaharja (BabySonic) kasutuselevõtmist. Samuti näitasime lapsele ükskord (ilma hambaid pesemata) seda kuulsat Stigi ja Suukooli hambapesulaulu ning seletasime kogu aeg juurde, mis seal toimub. Et lapsed pesevad hambaid, neil on hambaharjad käes jne. Näitasin talle ka illustratsiooni hambast, milles oli auk. Hammas oli kurva näoga ja ma seletasin, et kuna laps ei pesnud hambaid, siis Sööbik ja Pisik puurisid sinna augu, mis nüüd valutab. Kõik see kokku aitas meid lõpuks sinnamaale, et laps enam hambapesule vastu ei punninud. Esialgu tegime nii, et hammaste pesu ajal näitasime lapsele hambapesulaulu. Kui oli aeg hambaid pesema hakata, siis suhtusime sellesse, kui millessegi väga toredasse. Küsisime, et kas ta tahab nüüd hambapesulaulu kuulata jne. Lugesin ka ühe Eesti hambaarsti soovitust, et kui hambaid ei õnnestu alati vannitoas pesta, siis see polegi esialgu kõige olulisem. Kohaseose saab ka hiljem tekitada. Tähtis on, et hambad saaksid puhtaks, olenemata kus neid pesta. Ta mainis ka, et kui harjamine käib esialgu nutuga, siis pole midagi parata – saadav kasu on ju ikkagi suurem. Hambaid tuleb pesta.

Lapsel on palavik

Lapsel oli ühel öösel kõrge palavik. See tuleb alati kuidagi nii ootamatult ja mõjub hirmutavalt. On raske näha muidu nii aktiivset ja rõõmsat last täiesti ebatavaliselt uimasena, loiuna.

Palavik oli üle 38,5 (sellest alates soovitatakse tavaliselt hakata palavikualandajat andma) ja helistasime tasulisele perearsti nõuandetelefonile (1220, vastatakse ööpäevaringselt). Sealt saadud soovituste kohaselt võtsime lapse õhukese puuvillase särgi väele (hästi sobiks ka siidisärk). Saime soovituse ka mähku ära võtta (magamisaseme alla panime lekkekindlad ühekordsed aluslinad). Veel saime infoks, et esialgu võiks eelistada paratsetamooli, kuid vahel tehakse palaviku alandamiseks ka paratsetamooli ja ibumetini vaheldumisi andmist. Öeldi ka seda, et lapse käed ja jalad ei tohi olla külmad (ja tuleb vajadusel kas või soojaks hõõruda) – muidu palavikualandaja ei aita. Ravimit tuleb kindlasti manustada täpselt lapse kaalule vastava annusega.

Infot, kuidas ja mida anda, tasub küsida perearstilt, lastearstilt või ööpäevaringselt perearsti nõuandetelefonilt (1220). Öösiti on avatud ka valveapteek (Tallinnas, Tõnismäel). Ostsime lõpuks ka parema termomeetri (MicroLife digitaalne, kontaktivaba), millega oli lapse kehatemperatuuri oluliselt lihtsam mõõta. Minu soovitus on, et kodus võiksid vajalikud ravimid kindlasti juba eelnevalt olemas olla, sest palavik/haigus ei hüüa tulles.

Tol hetkel oli mul hea meel, et ma veel endiselt imetasin, sest see oli öösel lapsele palaviku ajal suureks lohutuseks. Ravim võttis palaviku alla ning laps sai mitu tundi järjest magada. Hommikul hakkas palavik jälle tagasi tulema, kuid ei küündinud enam nii kõrgele. Ja seetõttu proovisime nii, et enam palavikualandajat ei andnud. Lasksime organismil palavikuga ise toimetada. Immuunsüsteemile pidi tegelikult hästi (tugevdavalt) mõjuma see, kui organism saab ise palavikuga võidelda. Palavikualandaja võiks mängu tulla pigem siis kui temperatuur on üle 38,5. Aga loomulikult on erandeid ja küsimuste korral konsulteeri alati arstiga. Palavik enam õnneks väga kõrgele ei tõusnud ja õhtuks seda enam polnud. Päeval õnnestus ka lapsele juba süüa anda (juua pakkusime koguaeg) ja õhtul oli tema enesetunne juba tavapärane.

Millest see palavik nüüd täpsemalt tekkis – oli see mõni viirus või nõrgestas organismi hammaste tulek? Ei tea, kuid tore, et see kiirelt möödus. Samas olid täpselt samal ajal lõikumas ka silmahambad. Apteegist anti soovitus lapsele C-vitamiini juurde andma hakata. Ostsime Yomi C-vitamiini karukesed, mis lapsele väga maitsesid.

Kuidas õpetada lapsele iseseisvat uinumist?

Lugesin vahepeal üht leebe lähenemisega uneraamatut – E. Pantley „Nututa uni“. Sain sealt mõned mõtted, mida proovida, et last iseseisvalt uinuma õpetada. See raamat andis palju lootust, et iseseisva uinumise õpetamiseks ei pea ilmtingimata imetamist katkestama (last võõrutama). Pantley õpetas oma lapse iseseisvalt uinuma samal ajal, kui veel imetas.

Alustasin tasapisi sellest, et imetamise ja magama jäämise vahele jääks natuke aega. Et isegi kui laps uinub süles, ei uinu ta enam rind suus. Vahel oli see piir väga õhuke – oli näha, et laps on iga sekund uinumas. Siis katkestasin imetamise (viies sõrme suu nurka). Vahel õnnestus, et lapsele see sobis, vahel mitte. Kuid olin selle mõtte järgimisel edaspidi järjepidev. Etteruttavalt võib öelda, et  pärast pikemat aega harjutamist õnnestus ilma imetamiseta uinumine juba päris sageli.

Lapse võrevoodi (üks külg ära võetud) asus kohe meie voodi kõrval. Eelnevalt olid madratsid natuke erineval kõrgusel, kuid nüüd tegime sellise muudatuse, et need oleksid täpselt samal tasandil. Ja see oli ka üks oluline samm. Nii oli ka lihtsam teda võrevoodisse asetada (põlvedega suure voodi peale ja sealt võrevoodisse).

Liikusimegi edasi väikeste sammudega. 1) Esialgu uinus laps imetamise ajal. 2) Seejärel oli imetamise ja uinumise vahel väike ajaline vahe. 3) Seejärel proovisin nii, et imetasin teises toas ära, siis läksime magamistuppa ja laps jäi magama süles (ilma imetamiseta). 4) Ja seejärel hakkasin proovima last õigel hetkel (väga unisena, juba peaaegu magama jäädes) voodisse panna. Iga sammu puhul oli nii, et vahel õnnestus ja vahel mitte. Kui ei õnnestunud, tegime sammukese tagasi.

Märksõnaks oli järjepidevus. Laps harjus tasapisi ja mõne aja pärast oli ka selliseid kordi, mil ta uinus oma voodis iseseisvalt. Esialgu võis ta voodis natuke jaurata, püherdada, küljelt küljele keerata ning isegi häälitseda. Uinumise protsessile aitasid kaasa kaisuloomad (neid oli mitu). Kui laps tahtis minu juurde tulla (istusin voodi serval), siis suunasin ta tagasi võrevoodisse. Vahel rääkisin ka midagi sellist, et „pane nüüd mõmmi tuttu, tee talle pai, tee talle kalli, pane ta siia pikali…“ vms.  Ja see toimis. Eelduseks oli aga kindlasti see, et laps oleks piisavalt väsinud (unesurve) ja eelnevalt eakohased tunnid üleval olnud. Iseseisva uinumise oskus ei tule üleöö. See nõuab järjepidevat harjutamist, mille hulka kuuluvad nii sammud edasi, kui vahel ka tagasi.

Kindlasti aitas kaasa ka see, et kuigi ta magas endiselt meie lähedal (minu kõrval), toimus magamine nüüd eraldi madratsil (võrevoodil on eraldi madrats). Seega võis vabalt olla ka nii, et minu liigutamine, külje keeramine jne ei seganud teda enam öösel. Ja ka see soodustas paremat magamist.

Iseseisva uinumise õpetamise puhul oli üks asi selge – nutuga ei tule häid tulemusi. Kui laps on endast väljas, siis ei ole see soodne pinnas millegi õpetamiseks. Eduka iseseisva uinumise eelduseks on alati rahulik olek. Vahel sai nutmist kavalusega ennetada. Kui oli näha, et laps hakkas kaeblema, muutus nutuseks, siis viisin tema tähelepanu jutuga mujale. Rääkisin midagi tema kaisuloomadest vms.

Laps ei jää enam hästi lõunaunne (pole piisavalt unesurvet)

Raskemaks muutus aga lapse lõunaunne saamine. Mõnel päeval jäi selline mulje, et laps pole selleks ajaks piisavalt väsinud. Ometigi käisime enamasti päeval õues ja üleval oleku aeg oli ka just kui eale sobilik. Paremini tuli uni siis, kui laps oli korralikult ära väsinud (väsitatud). Näiteks siis, kui õues õnnestus olla pikemalt ning teha rohkem selliseid tegevusi, mis nõudsid rohkemat liikumist/ liigutamist. Aga alati seda lihtsalt ei suuda. On ju veel palju muid argitoimetusi, mis vajavad tegemist.

Esialgu tekitas see lõunaunne enam mitte kergelt jäämine ja pikk jauramine minus stressi ja ebakindlust. Kohati oli tunne, et ma ei oska just kui enam midagi teha, et last magama saada. Varem oli see kõik tulnud loomulikult, iseenesest – laps lihtsalt jäi magama. Ebakindluse vastu aitavad aga teadmised ja teadlikkus. Hakkasin selle teema kohta rohkem uurima ja lugesin erinevaid uneteemalisi materjale.

Näiteks sain kinnituse, et koduste lastega ongi päevaunede teema kohati keerulisem. Neil ei ole tihti piisavalt unesurvet. Lasteaias magavad paljud paremini, sest neil on nii palju tegevusi ja nad väsivad seal korralikult ära. Samuti aitab seal teiste laste eeskuju. Kodused tegevused aga, eriti siis, kui mõnel päeval jääb õueminek vahele, ei pruugi last piisavalt ära väsitada. Igatahes võtsime eesmärgiks (vähemalt püüda) iga päev kindlasti õues käia.

Mingil määral võis probleem olla ka selles, et tuba ei olnud päeval piisavalt pime. Hoolimata pimendavatest ruloodest paistis valgus ikka servade vahelt sisse. Kottpimedaks (nagu enne ööund) ei õnnestunud tuba teha.

Ühest Eesti unenõustaja uneteemalise koolituse materjalist sain teada, et vahel kipuvadki kaheaastased tahtma juba lõunaund vahele jätta. Lõunaund tuleks neile siiski veel igal juhul võimaldada. Lapse aju vajab puhkust. Kui laps on selleks ajaks juba 6 tundi üleval olnud, siis oleks väike paus väga vajalik. Pärast on siis jaksu jälle edasi toimetada.

AGA! Sama koolituse materjali põhjal. Eeldusel, et selles vanuses laps on eakohase arvu tunde üleval olnud, öösel maganud 10+ tundi ja tema päevakava on paigas. Kui lõunaunne jäämine ei õnnestu ikkagi mitte kuidagi, võib aeg-ajalt katsetada seda, et jätta päevauni üle-päeviti ära. Vaadata, milline toime sellel on – kas ta on õhtuks siis üleväsinud (mõistagi tuleks laps nendel päevadel ööunne varem panna) või saab hakkama? Sellisel juhul saabki näha, et mismoodi oleks lõunaunega järgmisel päeval. Tõenäoliselt on laps siis väsinum ja jääb ka lõunaunne paremini.

Lõunaund ma ära jätta ei tahtnud, seega esialgu ma seda ei katsetanud. Aga unekoolituse materjal andis mulle ühe võimaliku variandi, mida antud juhul proovida saaks ja juba see mõte oli vabastav. Enesekindlus tuli tagasi. Ma sain lõpuks aru, miks on vahel lõunaunne jäämisega keerulisem. Seda teadmist oligi vaja.

Vahel jäi laps päevaunne kergemini ja kiiresti. Kuid vahel oli uinumise abistamiseks vaja ka süles hoidmist või lausa kandekotti ja selle pärast ma enam ei põdenud. Lapsel ei olnud nendel kordadel silmnähtavalt piisavalt unesurvet. Kuid ta jäi magama küll siis, kui teda natukene abistada (süllevõtmine, kandekott). Selleks ajaks suutis laps juba ööunne iseseisvalt jääda, seega teadsin, et iseseisva uinumise võime on tal tegelikult olemas.

Imetamine ja loomulik võõrutamine

Tasapisi jäi imetamise kordi kuidagi loomulikult vähemaks. Esialgu imetasin vaid enne päevaund, enne ööund ja mõnel korral öösel. Tasapisi jäid ära ka päeva- ja ööune eelsed korrad ning ühel hetkel olidki järel vaid mõned öised korrad. Oli näha, et ta ise enam päevasel ajal rinda ei küsinud. Pigem oli rinnaga magama aitamine senine harjumus.

Sealt edasi läks nii, et öösel proovisin lapse ärkamise ja häälitsemise korral hoopis natuke oodata ja kuulatada. Nö imetamist edasi lükata. Et kas see on parasjagu selline ärkamine, mille puhul ta tõesti vajaks harjumuspärast „uneabi“ või on see lihtsalt häälitsemine, unetsükli vahetus ja natukese ootamise korral jääks ta tegelikult ise taas magama. Imetamisega ootamine oli lapsele esialgu harjumatu, seega alguses oli selliseid kordi vähe, mil ta ilma minu sekkumiseta ise edasi magama jäi. Aga taaskord olin ka selle ootamise taktikaga järjepidev. Esialgu ootasin või proovisin oma käe talle peale panna ning aja jooksul juhtuski, et sellest hakkas piisama. Laps virgus, kuid ei saanud iga ärkamise peale enam rinda.

Samal ajal aga toimus ju ka iseseisva uinumise õppimine (lapse asetamine võrevoodisse, et ta seal ise uinuks), mida kirjeldasin eelmistes punktides. Läks nii, et siis, kui laps õppis iseseisvalt oma voodis ööunne jääma, magas ta ka öösel pikemat aega järjest. Ja teiselt poolt harjus ta ka unetsükleid iseseisvalt vahetama (ehk kadus harjumus seda rinna abil teha).

Aasta ja 11 kuu vanuselt lõppeski meie ilus imetamise teekond. Seega kestis see peaaegu kaks aastat. Kuigi seda oleks võinud olla ka rohkem, ei olnud seda kohe kindlasti mitte vähe. Mul on hea meel, et rinnast võõrdumine toimus väga rahulikult ja täiesti loomulikult. Et ma ei pidanud võtma ette suure nutu ja hüsteeriaga kiiret võõrutamist, vaid kõik kulges tasapisi ja omas tempos.

Uus olukord maailmas – Covid

Vahepeal tabas maailma koroonaviiruse ja COVID-19-laine. See kõik tundus esialgu ikka täiesti uskumatu. Koledad arvud, kaitsemaskide puudus, piiride-kaubanduskeskuste-koolide-lasteaedade sulgemine jne. Et juba ainuüksi kodust välja minemine oli tegelikult riski võtmine… Kõik see tekitas paljudes, aga kindlasti just lapsevanemates hirmu. Tahame ju oma lapsi kaitsta. Kuid antud olukorras puudus kontroll ja valitses teadmatus. Samuti oli nii pisikesele keeruline selgitada, et miks ta ei tohi enam mänguväljakule mängima minna või puudutada seda toidukotti, mille kullerionu just ukse taha jättis. Või miks ta ei tohi enam vanavanemate juurde mängima minna. See olukord vajas harjumist.

Lapse kahe aastane sünnipäev

Ja jõudiski kätte lapse kahe aastane sünnipäev. Uskumatu, kui kiiresti oli aeg lennanud. See pisike vääksuv pamp, kes mulle kaks aastat tagasi sünnitusmajas rinnale asetati, oli nüüd juba nii asjalik ja tubli tegelane. Mul on hea meel, et saan ka ise siit blogist hiljem lapse arenguetappe meenutada. Jätkan kokkuvõtete tegemist, sest nii mõnigi lugeja on andnud märku, et on siit blogist abi saanud.